19 august 2018

Kuhjavere 6/14

Ega pealkiri päris täpset suhet näita. Neljateistkümnest festivalikorrast olime esinemas käinud neljal aastal + 1 kohvikupäevaga asendatud kord mullu.
2012
2013
2014
2015
2017
Tänavu siis viies kord sealsel laval käia. Seekord Sangadega.

Pakkisime harjumusest koormasse hunniku sirme. Igaks juhuks. Hea sirm ei tee kellelegi kurja, kuigi seda konkreetse lavastuse tarbeks kasutada pole tarvis. Samas kui äkki hakatakse  näiteks lavakujunduse eest preemiaid jagama, siis meil oleks olnud bussi pakiruumist üht-teist ette näidata. Õnneks oli sõiduk väiksemapoolne ja mööbel kaasa ei mahtunud.

Püüdsime bussis võimalikult vaikselt rääkida. Leo pidas ju eelmisel päeval sünnipäeva. Kuna stardiaeg lepiti kokku laupäeva jaoks jube varane, siis valdavalt nukkusime. Erko tegi seda eriti huvitavalt, ühe jalaga elegantselt auhinnamoosipurgikotti püsti hoides.
Juba kaugelt nägime: tuttav parkijaonu! Tema tundis meid kah ära.

Tormasime pererahvast kallistama. Järgmiseks otsisime üles saarlased. Nad on vahepeal paljunenud!

Tutvustasime Andresele festivalipaika ja võimalusi. Tema polnud siin varem käinud.
Ühel hetkel ilmus publikutelgi juurde Tiit, kes saabus oma transpordiga, et pärast esinemist kellegi sünnipäevale appi minna.

Kuidas ta sisse sai? Läbi võsa hiilides? Käepael oli ju meie käes. 😁

Lubasime bussil aja maha võtta. Las puhkab.

Merike säras, kui "Viljandi Marek" tervitama tuli.
"Ta ütles mulle LEMMIKNAINE! Ma saan aru küll, et viisakusest, aga enesetunde tegi nii heaks!" 😊

Enne meie starti ilmus lava taha kohtuma ja kingitust tooma perearst Ülle. Meile endine, aga saime aru, et Romeole praegune. 💉
Ei osanud sellist kohtumist üldse oodata. Vastukingiks püüdsime näidata, et oleme terved kui purikad. Hea arstitöö tulemus!
Üllest kujunes meie üks häälekaim kaasaelaja. 🙋
 
Etenduse ajal jätkus elevust nii lava ette, taha, kui ka lavale. Selle eest hoolitses suures osas Merike. Jäime tulemusega rahule. 😂😂😂
Küllikesel oli võimalus veel üht oma lapsukest kohata
 ja sai tasuks abivahendid uuteks töödeks.
Kiidame toidutelgi tüdrukuid! Kuna ilm oli etenduse pekitüki jaoks hävitavalt palav, nõustusid piigad rekvisiidi meile ära praadima. Erko pealekäimisel. Kaks kärbest ühe hoobiga: pekk päästetud ja kõht täis (ja kommikott ka tühjem).
Me saime Helje endale! Mis sest, et ainult üheks õhtuks.

Pärast viimast etendust pakkisime kingitused ja kiituskirjad ning vahetasime need endi omade vastu.
Leol õnnestus saada kõrvalosatäitja auhind peategelase kujutamise eest. 😜

Pimeduse saabudes kanti lauale arbuus. Nii hilja seepärast,
  • et vahepeal läks meelest ära, 
  • et Merike oli ka hunniku stritsleid teinud ja 
  • et me ei näeks, mitu herilast selles kroolima hakkab.
Küllike üritas ühe herilase uppumissurmast päästa ja võttis tolle endale sülle istuma. Ütleme nii, et heategu ei jäänud karistamata. 🐝

Andres viis läbi astronoomia lühikursuse. 🌟

Simmani jooksul lahendas Maarja ära peaaegu kõik bussijuhi ristsõnad ja alles viimase loo ajal avastas, et nüüd on aeg tantsupõrandale söösta.
Seejärel piinas õel kepsutajapaar Küllikest Tsirkusega.
 Tõestus juhuks, kui keegi tahab veel öelda, et mõni genereerib liiga palju hAlbu mõtteid :D
Õnneks sai bussil puhkus läbi.

Kodutee oli taas nii vaikne, nii vaikne. Me vist isegi tukastasime. 😎

17 august 2018

Kahjuks Leost pole väärilist teost

Leo on haruldane kuju,
iial halb tal pole tuju.
Eal ei ütle: „Ma ei aita!“
Leos ei ole miskit laita!

Leol on palju kauneid tahke:
Leo on viisakas ja lahke,
Leo on ilus, tark ja tragi...
Te ei oska aimatagi

väärtusi, mis kõik tas paos on,
mis tal kopsus, maksas, maos on,
kuhu võõras pilk ei näegi.
Kõike välja me ei räägi.

Ise teame. Ülistame.
Peokonfette tulistame
sünnipäevaks Sulle, Leo!
Aga peo,
aga peo

suures näitlejateperes
peame homme Kuhjaveres.

14 august 2018

14. august - Erkokallistamispäev

Tänase proovi päevakorras oli 2 põhipunkti:
1) tuletada meelde tekst,
2) leida üles ammumöödunud sünnipäev.

Avastasime, et Erko on päris kuulus. Tema näopildiga tooteid on kaubandusvõrgust üsna lihtne leida. Väike valik:
Talle kinki leida oli ka väga lihtne. Kui ikka inimest aastaid tunned ja tema hobisid tead.
Meil on pikk mälu. Ei maksa lootagi, et annab kõrvale viilida.
Õhtu möödus üldiselt sundimatus ja sõbralikus meeleolus. Maarjat mingi aeg ajas räigelt närvi, et kaaslastel puudub igasugune söömiskultuur ja kiputakse tema taldrikult toituma.
Aire (Maarja ja Merike ka tegelikult) on söönud arbuusi rummiga. Polevat olnud paha. Olevat olnud suisa vastik.

Teatrijuht tegi dramaturgile koolituspakkumise. Esitas ka väikese etüüdi prognoositavast järelkajast:
"Ma käisin nii ägedal koolitusel, see oli nii lahedas kohas, te ei kujuta ette, kes mu kõrval istus! Vägev! Nii nunnu..."
"Millest seal koolitusel räägiti?"
"Seda ma ei mäleta. Aga see oli niiiiii äge!"

Maarja pakkis laupäevaks reisikraami.
"Konserve ei võta. Neid nagunii keegi ei söö."
"Miks sa seda arvad?" piuksatas Leo lootusrikkalt.
"Sest neid ei söö keegi!"
Noh, me teame, kuhu need virnastati. Alati võib vaikselt, kui Maarja ei märka...

Andres paistis vaikne ja tõsine. Nojah, mis sa siin ikka rõõmustad. Pakutud rolliga just au ja loorbereid ei kogu. Kui veab, ulatab keegi paiselehe.

Tiit avastas tekstiraamatust sõna "tegevusjuhis". Oleme me seda enne ka kunagi kuulnud? 😉

"Vahel tekib küll tunne, et kas me oleme seda enne ka mänginud," ohkab Merike.
Arvutused ja kroonika kinnitavad, et oleme. Viimati 4 kuud tagasi.

PALJU ÕNNE, ERKO! Ole ikka sama vaimukas, andekas, abivalmis ja südamlik!
Hurraaa! 🎇🎈🎉🎡🎶

09 august 2018

Peaaegu Kauksis

Nad on uue matkaraja teinud.
Võtsime kaubaproovi. Täitsa matkatav.
Matkaseltskond oli plaanitust tagasihoidlikum: üht me ei julgenud äratada, üks ei tundnud end rattasadulas veel piisavalt kindlalt ja üks, keda toidupunkti kutsusime, eelistas ilusalongi.

Ka matkamarsruut kujunes plaanitust lühemaks, sest rühmavanem arvas, et me ei pruugi suuremalt ringilt tagasi jõuda. Tal võis isegi õigus olla.

Suurepärane rajamärgistus (läbitud teelõigu alusel hinnates).
Me ei eksinud peaaegu kordagi. Küllike ühest ristmikust põikas kolm meetrit vastassuunda, aga lükkas siis peas ilmakaared õigeks ja edasi poleks olnud märke vajagi.

Merike natuke kartis karuga kohtuda, aga matkakaaslase rattal on nii võimas karupeleti, et see kolistab kõik loomad metsaserva, ühte viirgu paigale.

Raudteeülesõidus hakkas seletamatu vägi meid vaksalihoonesse vedama ja kui me korra juba seal sees olime, ei suutnud ka toitu tellimata jätta. Oleks portsu suurust teadnud, oleks eelnevalt mõne päeva nälginud.
Ei mäletagi, millal viimati piletikassas sai söödud.
Mälestused vurasid silme eest läbi nagu rongid akna tagant (üks meist on nimelt raudteejaama piletilaekuri ja raudteemeistri tütar ning teine korduvalt rongiga sõitnud).
Kuulasime huviga pealt, kuidas kõrvalruumis toidukoha sündimislugu lahti räägiti ja nostalgitsesime seinapiltide ees.
Siis hüppasime kaubanduskeskusest läbi,
isegi kahest, sest Küllike otsis oma rattale uut bensupaaki. Ütleme nii, et enda jaoks õiget värvi paaki ei leidnud, aga rattaga sobis suurepäraselt.

Kultuuriprogramm nägi ette Aegviidu külastuskeskuse põhjalikumat uurimist, sest südi tütarlaps  facebooki Ambla kihelkonna grupist kutsus näitust vaatama.
Me leidsime lausa neli näitust! Õueaitades  tutvustati kulle-kakke ja putukaid, toas ootas  vaatajaid "Eesti mets räägib Eesti lugu" ja pööningul "Vereta jaht 2017".
Merike andis Tiinale meene-ideid ja Küllike tellis rohelise kokkupandava vihmavarju. Olemasolev võtaks pisut palju ruumi.
Kolasime ka matkarajal,
sõime sinikaid-mustikaid ja vestlesime punarinnaga, kes heal meelel natukeseks lobisema jäi, palavuse üle kurtis ja putukate rohkust kiitis.

Aeg hakkas vaikselt õhtusse jõudma ja Merikesele kodumõtteid pähe ajama. Seepärast kihutas ta aukartustärataval kiirusel mööda neist teeotstest, kus Küllikesel oleks võinud tekkida mõte põigata paadiga sõitma, seiklusrajale turnima või siniallikaid näitama. Kahjuks ei teadnud ta midagi Lepiku Lilleaiast. 
Seal veedeti suur osa ülejäänud õhtust.

Korralik kliendilõks. Kuni perenaist kohale toomas käidi, rullis end boamaona meie ümber suur sõbralik hundikoer ja lubas end sügada ning kallistada nii palju kui vähegi jaksad. Või natuke rohkemgi.
Niu!
Seejärel toimus põhjalik tutvumine iiriste, päevaliiliate ja floksidega, mille õisi jätkus pikast põuast hoolimata. Kus õit ei olnud, aitasid sisukad kataloogid.

Nojah, sellega on selge. Jalgratta ja seljakotiga pole Riina juures midagi teha. Tuleb tellida veoauto ja ühtlasi osta paar hektarit peenramaad juurde. 😔

Frets oli kodus vahepeal jalgrattasõidu suhteliselt selgeks saanud. Rattakorvisõidu. Oleks vastugi tulnud, aga kass, kurivaim, ei nõustunud väntama.

27 juuli 2018

Kallisaba sadamasillal

Kes see hull ronib praeguse palavusega vabatahtlikult katlasse? Eriti, kui on ette teada, et kohe hakatakse kütma.
Meie!
Ausalt tunnistades oli katel rahvast täis. Ääreni.
Käisime kuulamas neid laule, mida meile tavaliselt Kadi laulab. Mitte, et ta kontserdil laulnud poleks. Esireas.
Kes oskab vaadata, leiab kohe üles.
Keskel hoidis laulu üleval Kaja.
Küllike hoidis end tagasi. Milleks teiste kuulmismeelt kurnata.
Meeste laul oli võimas. Ütleme nii, et täiuslikkusest jäi puudu ainult meie trupi meespere hääl.
Noh, elus ei peagi kõik täiuslik olema.
Kiidame kontserti ja korraldajaid ning tervitame Mareki Leenut.  

25 juuli 2018

Palju õnne, Erko!

Et Sul päikese eest leiduks natuke jahedam peidunurk
ja lillede seest piiluks külmikus puhanud õllepurk!
Et küllust ja õnne Su ellu ohtrasti sajaks
ja iga päev midagi südamest naerma Sind ajaks!


21 juuli 2018

Ahoi, Lüganuse!

Merike on vaeva näinud: akna üle värvinud, asjad õue kandnud... Aga kas seda siis hinnatakse? Õiendavad veel pealegi ja esitavad tobedaid küsimusi. 😇

Reisijate rahulolu tagamiseks viiakse seltskond Rakveres poodi.
"Vett ei maksa siit võtta. Järgmises poes on soodsam ja suurem valik," õpetab kohaletooja. 
Ise ostab. Küllap aimab, et laupäeviti suletakse too järgmine pood juba varakult.

"Maarja! Mäe otsa tahad ronida?" hõikab juht ja vastust ootamata keerab sõidukinina lumiste tippude poole. Kuna teise poodi ei pääsenud, jäi 20 minutit vaba aega.

"Siin on ju lindid ees?"
Aga meile tehakse selgeks, et see olla kõik puhtalt turvalisuse huvides.
Kaks mägironimiskallakuga trupiliiget võtavad teekonna ette.
Seal, kus lõpeb kaamera pilguulatus, lõppevad ka astmed.
Käsipuu õnneks mõnda aega veel on.
Siis jääb ainult rada ja lõpuks hakkab ka mägi ise otsa lõppema.

 Mahajääjad  alpinistide käekäigu pärast väga südant ei valuta.
"Me peame siit pärast alla ka saama!" muretseb Maarja.
Milleks sõbrad on?
Küll Küllike vajadusel lükkab.
"Mineeee, ma olen seal mäe otsas sellise ilusa pildi saanud..." õhkab ronijatest noorim, kui öösel pilte üle vaatab. "Pildistasin vaateid ja üks liblikas on pildile jooksnud! Vot see on kaugel amatöörlusest!"
Kuna paljud pole ka Püssis käinud, aga see jääb lähedale ning aega on, sõidame ekspeditsioonile.

Trupi esikilbarid annavad ülevaate linnade kujunemise ajaloost.
Mitu alevit on Eestis? Meie teame.

Dramaturg teeb ettepaneku tassida dekoratsioonid perroonile ja teha pilt.
Justkui oleksime rongiga tulnud.
Keegi miskipärast ei vaimustu.
Pole ju pikk maa tassida?
 Siis, kui Aire pildistab.
Esinemispaigas ootab meid väga soe vastuvõtt. Kostitatakse, näidatakse lahkelt kõiki võimalusi ja ka ilm on soe. Võiks isegi öelda, et tuline.

"Naljakas on asju üles panna, kui vaadatakse," häbeneme pisut, aga pakime kohvritest oma uksed-aknad ja muu vajaliku kraami lavale.
Keegi tore blond noormees murrab end näitlejate garderoobi ja hakkab küsima: "Kes te olete? Miks tulite? Millest lugu räägib?"
Küsimise peale, et kes ta ise on, saame lühikese elulookirjelduse. Lapsepõlv Rakveres, tegusad noorusaastad, edasine elu mujal. Ja et ta aitab päeva juhtida ning ka meie etenduse juhatab sisse tema.
Oleme vastutulelikud. Muidugi aitame faktidega!

"Täna on selle lavastuse 69. esituskord," teatab üks.
"Tegevus toimub nelja korteriga kortermajas," lisab teine.
"Võib ka rohkem," arvab kolmas.
"Ei või!" jääb resoluutseks neljas.
Kuna kõigil on parajasti kibekiire asju sättida, jätame teavet jagama Veljo. Temal on täna esimene kord selles näidendis peresõber Priitu mängida, järelikult on lugu värskelt loetud ja info kõige usaldusväärsem. Nii saame varsti sissejuhatusest kuulda, et etenduse majal on kaks korstent, 4 truupi jms. Aga selleni läheb veel hetk aega.

Merike ei lubanud kappi kaasa võtta. Kaitses näitekaruumis elu hinnaga.
Meie ei lubanud tal nii lihtsalt kogu oma elu jätta.
Jõudsime kompromissile.
Võtsime kapist pool. 😉
No on vaja!

 Aire avastab, et dekoltee on liiga avar ja seelikuhõlmik liiga paljastav. Otsib haaknõela või juukseklambrit või midagigi...

Õnneks on meestel tööriistakast kaasas. Paar pitskruvi ja mõned klammerdamised ja näitlejatar näeb viisakas ning vaoshoitud välja.
Uus häda: Maarja leiab ragulka ja ei karda seda kasutada. Tekkib oht, et lavale mineku ajaks oleme kõik vähemalt ühe sinise silmaga.
 Andres mängib täna esimest korda remondimees Indrekut.

"Appi, kui palju rahvast!" pabistab juhtmeid ühendav Maarja. Vabaõhu rõõmud ja mured: kuskil haugub koer, põriseb mööda tsikkel... Äkki pole meid üldse kuulda?
"Naeravad. Järelikult kuulevad."

Aime ja Maiu on hoos.
"Jää vait! Pane suu kinni!" lõugab Maiu, kui Aime etenduse tekstiga edasi minna ei lase. Kui see ka ei aita, puristab naabrinaisele kohvi näkku. Arvab, et niimoodi teise maha jahutab? 😅
"Seitsmekümnenda etenduse lõpus tuleb Aivari asemel Anneli. Moodsad ajad!" ennustab etenduse juht. 
Dramaturg on vastu.

Lõpukummarduse ajal kantakse meie ette kogukas kingikorv. Ka autorit tänatakse, kuid kuna vilka korralduste jagamise ja huvitavate nõuannetega on keegi teine jälgi seganud, marsitakse Küllikesest mööda ja too jääb ettesirutatud käega totakalt itsitama. 😆

Viimased pakid pardal, hakkab sadama. Loodetavasti korraks ja värskenduseks. Lüganuse rahval pidu ju jätkub.

Tegelikult tahaks meie põngerjas kindlasti veel lasteväljakul hullata ja hiiglasliku palli sees hamstrit mängida, aga aeg sunnib tagant. 
Terve kodutee on aknavaade umbes selline.
Pole siis imestada, et vahepeal salongis üht-teist kolinal pingi alla veereb.
"Appi! Mis nüüd juhtus?"
"Maarjal kukkusid neerukivid ära."

Tagasiteel tutvume Purtse pruulikoja loominguga. Paremusjärjestust ei õnnestu tekitada maitsete erinevuse tõttu. Kakluseks ka ei lähe. Õlu hoiab pinged maas.
Kilbarid räägivad õlle ajaloost ja suurtest tegudest, mis selle abil korda on saadetud.

Väike sissepõige Võsule.
Silme alt ära loojangule vastu jalutab Maarja. Ja siis... otse meie suunas ja meist möödagi promeneerib... täitsa elus Tammets!!!
"MAAAAAREEEEK!" röögitakse üle tänava, aga juba ongi ta kadunud. Nagu rannakuurordi sooja suveõhtu sulnis viirastus.
Veljo peab sõbralikke läbirääkimisi pangaautomaadiga.
Leiame Maarja.

Kuskil sajab.
Kuskil ootavad härjapõlvlaste kullapajad.
Miskipärast nõuab Maarja, et kaanepildiks pandaks see.
Brutaalne.
Õnneks ei täpsustatud, kummale kaanele.