27 november 2015

Pettunute kinoskäik ja väga hea etendus

Kolmeliikmeline luuresalk saadeti uhkeltreklaamitud uut filmi vaatama. Teist korda keelduvad minemast. Ei taha sel teemal rääkida ka. Kaks võimalust. Kas oli jube halb või siis nii hea, et kadedad.

Mõningad tunnid hiljem käis suur hulk endisi, praeguseid ja tulevasi näitlejaid Vargamäel. Jäid nähtuga väga rahule. Väidetavalt meeldinud publik esinejatele ka. :)
Foto: Kristi Kirss
Kultuurinädal lugeda tasakaalustatuks. :)

24 november 2015

Novembri viimasel teisipäeval

...harjutasime meheleminekut.
Esines suuri puudujääke, mistõttu pidime kahe eest väljas olema.
Õnneks leidusid Viljaril käekotis varusukad. Ja tuttmüts. Vist roosa. Kõige paremini tuli välja tantsunumber. Kui veel saatemuusika kah meenuks.
Küllikesel on teksti pähesaamiseni veel pikk tee.
Õnneks õpetas ta pesamuna telefonitsi mõned võlusõnad. Kõlasid koledasti aga mõjusid tõhusalt. "Hи пуха ни пера" Lääne-Eesti mugandus.
Leol oli tekst lausa varrukast võtta.
Erko naeratas nurgas oma 50-eurost naeratust.  Igaks juhuks seljaga publiku poole. Muutuvad veel kadedaks.

Muide, teadmiseks sellele, kes 11.12 üksi bändi pidada tegema: Merikesel on õhtu vaba. :D :D :D

22 november 2015

Viru-Nigulast ja Toilast lund otsimas

Albus kompse bussi laadides valitses kõikjal lokkav rohelus.
Leo võitles natuke aega oma koha pärast. Nojah. Kuskil mujal ei ole nii sobivas suuruses auke. Isegi neid peaks tegelikult natuke täiustama.
Maarja põrnitses kurjalt. Nagu ikka varahommikuti. Teda ei rõõmustanud isegi mängimiseks ulatatud istmekäepide.

Rakveres läks "Vaalas" natuke aega. Käisime Marele kübarat ostmas. Poodlemise võis peaaegu edukaks kuulutada. Kui välja arvata, et ostmata jäi kali, kassitoit Ponile, mingi taim... ja loomulikult kübar.
Bussijuht hooples, et oskab teleka tööle panna ning "Musta ja valget koera" värviliselt näidata. Siis me vaatasime natuke aega musta koera lähivõtet.
Küllikesele meenus anekdoot kasukast. Leo naeris ja palus, et ta seda veel mõned korrad räägiks. Kuni meelde jääb. Tuli Tiit, ütles, et see on vana anekdoot, aga naeris ka. Seda, et Küllike niisugust lugu jutustas.

Ervinil oli taas uhke laud kaetud ning tüdrukud said soovitud roopille mängida.
Maarja polnud sugugi rahul kaamerameestevalikuga. Too, kelle kätte aparaat sai ulatatud, kukkus kohe klõpsima, kuigi oli ju jutt, et detailid kuluvad!
Avastasime, et meil on identsed jalanõud. Absoluutselt ühesugused. Ainult väike värvi ja tegumoe vahe.
Appi, kui lõbus publik! Nii äge! Üks meeshääl müristas eriti tihti naerda. Püüdsime ära arvata, kes naerja on. Lõpuks jäime Irina juurde. 
Lisaks kenale majale ja ilusatele vaadetele oli neil väga võimas kunstinäitus. Dramaturgi lemmikuks jäi teos "Mehis" (teiste nimed ei tule meelde) :D

Igatahes VÄGA vinge koht. Kuku või pikali.
(Leidus ka kukkuja.) ;)

Et järgmine esinemiskoht ootamas ja sinna pikk maa, alustasime reisi.
Möödus aega palju või vähe... igatahes jõudsime kohale. Seekord lausa tund varem. Taas uhke pidulaud.
 Võtmetegelane läks varakult rolli sisse elama ja teksti meelde tuletama.
Leo on oma võileivaga ettevaatlikuks muutunud. Peitis selle pintsaku põuetaskusse. Püüdsime sinna küll grupikallistuste varjus šokolaaditükke lisada, aga ei õnnestunud.

Noh, vähemalt leidsime ühed nukrad teksad. Ilmselgelt polnud nad ammu vorsti söönud. :P
Saapad lendasid madalalt, kuid kaugele.

"Te olete nii toredad!" õhkas Mare. "Keegi ei nurise..."
"Me blogime!" kihistavad Aire, Maarja ja Küllike. "Ja hakkame seda siis iga päev jagama ja laikima!" :P

Kaisa küsib, millal järgmine kord kohtume. Mm... kevadel? :)
Kohe näha, et oleme merele ligemale sattunud. Mõlemast kohast pakitakse meile väga ilusti kokku pandud kaladelikatesse kaasa.
Ka see maja on nii äge, et kuku või pikali. Aga miks kogu aeg üks ja sama kukkuja peab olema? Harjutamine teeb meistriks. Kevadisel teatripäeval saame lavale saata oma parkuurija.

Ilmaolud on muutunud. Tuul. Sademevalik. Kodust tulevad teated, et kuni meie lund otsime, on lumi meid leidma läinud.
 Viime Maarja poodi ja Merikese panka. Mare läheb ka. Poodi. Kaubavalik võtab tal jalad nõrgaks.

Tiit kiidab, et sellised tuurid on toredad. Kus saab rahulikult etendust vaadata ja pileteid olla ka tore müüa. Ja et eriti huviga vaadanud ta "Trepikoja" lõppu. :D

Albus uurib Erko, kuidas lumi maha tuli. Jäljed näitavad, et ronis mööda seda puud.
 Lumemängud.
 Ja kodutee.

14 november 2015

Trepikoda bussi ja Alaveresse!

Vaevalt pardale astunud, algas tavaline mitmehäälne sõnamulin. Ega pole ju ammu näinud! Teisipäev oli... nii ammu.

Sõitsime. Veljo kurtis tiheda töögraafiku üle. Et pole aega duširuumi ehitada. Küllike avastas, et on ehitusmeistrit otsides kogu aeg vales suunas vaadanud. 

Mare muretses, et koju jäi toatäis põngerjaid.

Aire tögas Merikest, et kas koerakostüüm ikka kaasas. Kunagi Saaremaale sõites Maiu garderoob ununes...

Küllike rõõmustas, et tema pere "Trepikoja" vabaõhuvariandi ära nägi. Ja kiidusõnugi jagus. Näiteks see kilukoht meeldis...

"ÄÄÄÄÄÄ!" karjatas Aire. Selge. Järelikult kalad jäid maha.

Õnneks tuli Erko oma autoga ja õnneks oli ta veel üsna infojuhi kodu lähedal. Õnneks on mobiilid!
"Mine, võta mu külmikust kilukarp!"

Mõtisklesime, mida oleksime teinud, kui Erko oleks kaugemal olnud. 
"Oleksid singiribad võtnud!" pakkusid Mare ja Merike.
"Oleks Jägalast forelli püüdnud," pakkus dramaturg. Mis tema ka kellaaegadest või  vahemaadest teab. 

Maarja huligaanitses. Lõhkus ära istmekäepideme, tõmbas kardinanurga ripakile... midagi oli nagu veel... Ja siis hakkas häälekalt nõudma mugavamaid tingimusi ja uut bussi. Tema raev oli mõistetav. Me ei jõudnud Alavere poodi.

Veljole oli rahvamaja asukoht teadmata. Ta on küll mitu korda seal korstnaid pühkinud ja kord ka klubi kõrvalt lasteaiast kellegi kaasa võtnud. Aga kus rahvamaja võiks asuda?

Mõõtsime lava korralikult üle. Pikkus, laius, kõrgus, sügavus, diagonaal... Mahume!
"Kas on võimalik, et ma pole siin enne käinud?" imestas bussijuht. Oli küll. Võimalik.
Asju sisse tassides surus sohver naisesinejaile pakiruumist sõrgkange kätte. Et tütarlastel oleks turvalisem liikuda. 

Mare oli paigast vaimustuses. Kangasteljed. Keraamikaring... Nii elus maja!
"Võib-olla sellepärast, et siin  ei tehta sporti?" pakkus Merike. Võimla moodi ei olnud küll. :)
 
 Avastasime ka uue ürituse, kuhu järgmiseks minna. :)
Erilist atribuutikat kaasas polnud, aga ka pisividinatega saab segadusi tekitada.  Näiteks Sveta originaallokirullid sõitsid ringi Tiidu autos. Aire tõi oma rullid. Head rullid, aga näitlejatari lühikesed juuksed ei ulatunud nende ümber. Tuli käepärast olevate vahenditega rulle toestada. :P
Merike nurises, et jumestuskunstnik joonistas talle vurru suhu. Ja veel üks suur ebaõnn! Tupsu osatäitja oli toeka lehma säärekondi pessu pannud, aga see tõmbus kuumas vees kümnesentimeetriseks kokku.

Rahvast kogunes ohtralt. Enno tuli ja teatas, et Maarja, kes ees pileteid müüs, oli sunnitud pooled tagasi saatma. Aga et kuna ta saatis ära igast paarist ühe, läinud ka tolle kaaslane. Nii et valmistusime lavale astudes tühja saali nägema. Tegelikult avanes imeline vaatepilt.

Hetk enne algust meenus, et pole ju Tiitu, kes tüki sisse juhataks.
"Viljar! Sina lähed!"
"Sul on fliis ka! Näita seljatagust!"
"Ütle midagi ilusat!"
"Et telefonid ja..."

See oli meie matkimisvirtuoosile ja helipedandile paras katsumus. Ei jõudnud häält lavastaja omaks kruttida ega midagi. Aga sooritas ülesande hindele "suurepärane".

Viimasel ajal on mõnel näitlejal rolliuputus, nii polnud me lõpuni kindlad, milline etendus käima läheb. Et kui ikka Leo lavale marsib ja ütleb: "Sa oled siin muidugi mingi allegooria peal väljas..." 
Küllike unustas laval Marta peale karjudes, et Marta - see on tegelikult ta ise.
Leo märkas, et keegi on akside taga ta kilesse mähitud võileiba kiskunud. Kontrollis üle. Korras. 
See inspireeris. Vahendite nappusel leppis keegi tundmatuks jääda sooviv kurikael papitükiga. Nii tore oli vaadata, kuidas Leo leiba hammustas ja vorst kerkis nagu vinnastuv hiirelõks. Kahjuks papipalani ei jõutud, paharet purskas naerma. 
"Mis sa naerad, ta saab ju aru!" kurjustas Maarja. Aga hilja juba.
Lava pole väike, kuni me sinna ühes reas kummardama mahume. Mahtusime. 
Küllike jäi kunagiste klassiõdedega juttu puhuma ega võtnud lavakoristustöödest osa. "Tuled meiega või kasutad enda sõidukit?" pakuti talle luuda. Häh, te isegi ei aima, mitme valgusaasta kaugusel jutustajad sel hetkel asusid.

Tagasiteel viis bussijuht Maarja poe juurde. Et käigu siis ära. Aga tütarlaps ei läinud isegi aknast uurima. Järgmine kord oleks ju lihtsam. Tead juba ette, kus mis asub ja saad ostud kiiremini sooritatud.

Korraldati kährikuloendus, aga et kõigile mütsiks ei jätkunud, lõpetati safari ära.

Kui Mare koju jõudis, valitses majas öörahu. :)

10 november 2015

Proov enne Alaveret

Suvine suureõuetükk
tuleb lavale mahutada. Väga väikesele lavale. :P
Noh, Alaveres on vast natuke rohkem ruumi. :)
Kohtumiseni! ;)

03 november 2015

Maarjapäeva pidustused

Oli tort. Salat.
Lilled.
Kingitus pidi peaaegu andmata ununema.
Freddy tuli õnnitlema üksnes seepärast, et tüüp on samast tähtkujust. No ja et sai kodust välja. Ja autoga sõita.

Pidu peoks. Proov toimus ka.