27 jaanuar 2011

Rongi pole ikka veel

Rongijaama puhvetis on täna kaubapäev. ;)
Merike kakleb mopiga.
Eda nõustub nurinata kohvi jooma. Veevõtukoht pole probleemiks.
"Mina võin nüüd koju minna," arvab politseinik Madis.
Okei. Eks me ürita siis loo kuidagi tema abita ära lõpetada. :D

"Laulukooris saame tunni ajaga valmis, kuigi rahvast on hulga rohkem. Näitekas alla kahe tunni kunagi välja ei mängi," mõistatab Küllike koduteel.
"See on sellepärast," arvab Erko, "et seal ajavad kõik ühte asja."

23 jaanuar 2011

23. jaanuar. Türil

Leppisime Tiiduga kokku, et poole kümne paiku on rahvamaja eest väljasõit. Minu jaoks tähendas see 9.30.
Tee oli libe, jäin paar minutit hiljaks. Tiitu veel polnud. Mõne minuti pärast helistasin. Igaks juhuks. Et kas on ikka õige koht. Oli. Tiit hakkas just tulema ka.
Olin asjade käiguga väga rahul. Mina esimene. Astusin Tiidu saabudes salongist välja ja... KUS ON AUTOVÕTI?
Kotis ei ole.
Taskutes ei ole.
Autos ei ole.
Ukse ees ei ole.
Maas pole.
Tiidu käes ka mitte.
"Kuidas sa siia said?" päris lõbustatud Tiit.
Minul nii lõbus polnud. Kohe üldse ei olnud.
Kõige kummalisem, et aeg-ajalt läks auto lukku ja lahti.
Äkki sellepärast, et ma seisin võtme peal?

Miks me Türil käisime? Kuuldemängu tegemist õppimas.

Ja pärast olin Tiiduga kolm tundi ketis. :P
Tervitades
Küllike.

16 jaanuar 2011

Aravete. Teine päev

Kõht hommikuputru täis, võis uus koolituspäev alata.
Suu, käed ja nina soojaks tehtud, asusime etüüdide kallale.

Tähelepanekuid:
Ühe lehekülje pähesaamiseks kulub ca 15 minutit.
Niisiis. "Rongi"teksti on meil ligi 20 lehekülge. Jagada neljaga... Üle viie tunni ei tohiks kuidagi minna.

Mis toimus?
Rüüstasime maja.
Esimene naisrühm esimest korda. Teist korda. Teine rühm. Kolmas rühm...
Mehed istusid kõrtsis esimest korda.
Teist korda...
Põletasime nõida. Esimene rühm...

"Tuleb hüpata, mitte mõelda, et hüppan. Siis selle pealt saab hakata edasi ehitama."
Vahepeal duetti ka. Et mehi vähem, siis... esimene mees esimese naisega, teine mees esimese naisega, kolmas mees esimese naisega, neljas esimesega, esimene teisega...
"Mida sa seal kätega niimoodi imelikult tegid," imestas Eda pärast Küllikese katastroofetteastet.
"Ei tea. Konna ujusin."
"Niimoodi kordamööda ühe käega? Lombakas konn?"
Küllap. Oleks pidanud valitsejaproua olema. Etendaja nägemuses siis... voodit kohendav valitsejaproua. Aga konn on ka kahtlemata tore loomake. Isegi vigane konn. :)
Raivo Trass kinnitas, et arenesime. Ei tea. Tunne on, nagu nõelanuks siug rindade vahele. Aga ellu me jäime.


15 jaanuar 2011

Teater koolis. Koguni kahes.


Hea, kui on suur teater. Jagub näitlejaid mitmele üritusele.
Tegijamad siirdusid juba reedel Kundasse ENTi laagrisse.
"Rõõm oli näha üksteist," pigistus Leost suure pinnimise peale. "Ja heameelt valmistas, et Ivo Eensalu meist rõõmu tundis ja meiega tegeleda viitsis."
"Veel midagi ilusat?"
"Hommikuks olid pannkoogid. (Leo mõtleb meil alati toidust :P) Kultuurimaja oli ilus. Kuigi, nagu öedi: "Maja pole veel vastu võetudki, aga juba värv koorub." Lumine Kunda linn kitsaste tänavate ja kõrgete lumevallidega... Mis kõige tähtsam: sai üksteist nätsutada. Kallistamise pärast ju entikad koos käivadki.
Tegelikult."

Jah. Aravetel eriti ei kallistatud. Ehk homme seda rohkem. Oot, või siiski?
Meil olid karusemad mehed.
RT: "Te NÕUATE! Lasen maha, kui ei saa. Enne vägistan ära ka! Kui ei ole konflikti, siis on külm supp."
Meeste kohmetus oli mõistetav, sest naised polnud kehvast puust.
"Tee ära, kui teed! Mis sa tatsud nagu karu," käratas orjatüdruk Jana väljailmunud vägistajale.
Ega sõjapõgenik Arletilgi elu kerge olnud.
"Naised, appi! Ma olen haavatud. Sõjavägi ajab taga! Aaaaah!"
Kas tuli abi?
"Ära lõuga! Mine sure mujal. Sa annad meid kõiki välja!"
Kui orjatüdruk Eda üritaski kannatanule plaastreid panna, soovitas naabrinaine Tiina: "Kuulge, lõpetage ta vaevad!"
Ja see ei tõotanud vaakujale midagi head.

"Appi! Nad on mu lehma maha lasknud!" kõlas karjatus Johanna-Riinu suust.
"Mul on ka oma lehm ja leivapätsid!" tõrjus Triinu.

"Vägi tekib siis, kui kaks haamrit taovad kokku. Jõud on taga. Tahe on taga," utsitas lavastaja.

Aparaat oli end ära sättinud ja pildistajal polnud taipu nuppe õigeks keerata. Niipalju sai selgeks, et välguta jäävad pildid ähmased,
välk aga hirmutab koolituskaaslasi.
Võimaluse - Raivo Trass pildile jäädvustada - nurjas Arlet, astudes otsustavalt ja oskuslikult vahele. Ei näpuotsakestki!
Õnneks on homme ka päev.