25 september 2016

Pulmad Ristil e. Kadi karastamine

Seda, et Kadi meile sobib, teadsime juba enne esimest proovi. Nüüd testisime, kuidas tütarlaps meiega tuuril vastu peab. Eriti jõhkraid teste kasutades. :D

Infojuht oli tegevuskava korralikult läbi mõelnud. "Unustas" teated laiali saata, kaotas ära kontaktisiku kontaktandmed, kutsus kokku ka neid trupiliikmeid, kellel oli mõjuv vabastus jne jne.

Teatrirahvaski andis endast parima. Jorisesid juba esimestel kilomeetritel, et on vaja poodi ja pangaautomaati.
"Ja mina tahan pissile!" piiksus diiva tagareast. Iga kordusjorinaga aina häälekamalt.

Lavastaja kuulas dramaturgi tõsielulugusid ja kahtlustas, et ühe inimesega ei saa järjest nii palju ja nii jaburaid asju juhtuda.
"Sa mõtled need välja!"
Dramaturg avaldas tõe.
Pidime nentima, et kord saabub aeg, mil saame kõik oma tugiraamide tugevust ja kiirust katsetada.

Ühel suurteedesõlmel on meie jaoks mõõdukas emotsionaalne väärtus. Kunagi, kui rikkaks saame, püstitame sinna rohelise mehikese elusuuruses kuju. Vilega.

Küllike, kes seljaga sõidusuunas istus, püüdis lugeda rekkajuhtide nimesid.
"Krzscžtšzžsc..., Chržmzcgszpžčžš... Oo! Monika!"
"Oli siis naisjuht?"
"Ma juhti ei jõudnud märgata. Aga silt oli teisel pool. Ehk käis hoopis kaasreisija kohta?"
"Et teistel rekkajuhtidel hea meel näha: "Näe, täna on temal Monika!"?"

Riisiperes said poodi kõik, kes soovisid. Ka need, kes üldse minna ei tahtnud.  Lisaks hankis Küllike, kes just oli lõpetanud halina "kas-kellelgi-õunu-üle-on", kahe poe vahelt endale kellegi üle jäänud õunad. Samal ajal jagas Tiit rahvameditsiini algteadmisi ühele toredale "ma-tegin-põlve-katki"-põnnile.

Mare uuris huviga ümbrust.
"Kas siit saab sadamasse? Kas me oleme siitkaudu enne ka sõitnud? Oo! Seda puukooli ma mäletan!"

Et ei jääks tunnet "igav-igav-see-kõik-on-juba-olnud", peatati buss
ja seltskond pidi ise omade jõududega sihtpunkti jõudma.
Aeg hingas kuklasse (siis me veel ei teadnud, et ainult infojuhi märkmetes algab etendus kell kuus. Tegelik algusaeg on 19.00) ja see hingeõhk oli lämmatavalt kärsahaisune.
Õnneks ei olnud etenduspaika palju maad ja õnneks oli infojuht peokorraldajaga suhtlemiseks kõnekanali taastanud.
Ahto kurtis, et tema üritustekorraldamisi saadab ebaõnn. Karavani bassimees kõrvetanud kunagi käed (radikaga vett keetes). Nüüd meie... :D
Leo ja Tiit polnud selles majas kunagi varem käinud. Või kui natuke mõelda, siis mõne rakursi alt hakkas mälu pilte jagama.

Viljar demonstreeris esinemiskostüümi. Aastast 1996.
Aire tegi läbi müstilise muundumise nohikuks, kes majanduslikel kaalutlustel iseenda juures juuksuris käib.

Toidupakkijad
on iga korraga aina loovamad. Seekordse taiese nimi on "Longus sügisviinapuu koos oksal kükitava lõhega".
Ja nagu ikka: Kus meie, seal pidu!
Tagasitee kujunes suhteliselt vaikseks. Kus kuidas. :D

Üks hull jälitab meid juba pikemat aega," avastas lavastaja.
Andsime möödasõiduks mitu võimalust. Ei kasutatud.

Alavere kandis hakkasid Küllike ja Mare märku andma, et nad väljuvad (Lehtmetsa-)Ristil koos. Ja et nad tahaks väljudes pikemat peatust (osa asju ju tagumises sõidukis).

"Me tuleme Ristilt!" kergitas juht imestunult kulmu.
Ei-ei! Ainult mitte ümber pöörata!

"Lehtmetsani on ju veel aega," kommenteeris Tiit.
"Jah, aga Vetla metsa vahel kaob levi ära!" teadis Mare.

Noh, Kadi? Jätkad meiega? ;)

07 september 2016

Sünnipäevareportaaž

Pildistamine,
pildistamine,

pildistamine...

"Miks te teete mulle nii!" nurises Merike. Kuigi me üldse ei osatanud. Osutasime. Sünnipäevalapsele.
Kui enam absoluutselt kaamera ees seista ei suutnud, tohtisime lauda istuda. Kaamera ees.
Kingivalik: (Kersti oskab nii hästi joonistada)
Selle helkurtrolli pildi pani Maarja meelega. Tal on järgmisena sünnipäev. "Ma tahan ka!" joriseb ta vahet pidamata.

Söögi vahele proov. Kaameraproov?
Eedud on seekord kahekesi. Ets ei mahtunud oma kettidega toauksest sisse.

06 september 2016

Merikese eri

Me kalliks peame Merikest,
sest Sinus kõik on very best:
Su andekus, Su andumus,
Su lennukad ideed.

Ka blogirulli kerides
seal muudkui kohtab Merikest.
Su kildudega korda teha
saaks kõik valla teed.

Sa oled supernäitleja
ning kringlivalmistaja ka
(siinkohal olgu muuseas
juurde lisatud).

Kui vahel näidki mornilt tumm,
siis kuuldes sõna MESIMUMM
taas lendu tõused nagu
vibust visatud.

Sa parandasid viimati
meil näitekatoas diivani.
Su käed on üliosavad.
Kõik kindlalt püsib peas.

No küll on vedamine see,
et meil on oma Merike -
nii sitke, nõtke, nõiduslik
ja täpselt õiges eas!

Meie töökas,
 sportlik,
 püsimatu
 ja korduvalt mehele pandud Merike!
 Kiidaks veel, aga ta ju kuulab pealt! :P
Palju palju õnne!

04 september 2016

Good-bye cowboy ehk Mis sa kihutada, me oleme ju samas ruumis

Väga väike osa meie trupist otsustas oma laupäeva õhtut sisustada kultuurselt. Nii väike osa, et äärepealt oleks jäänud blogimata. Aga võta näpust, saali astus ka Leo saatjaga. Et meid ikka märgataks, tõusis Aire püsti ja nõudis valjuhäälselt kaasnäitleja tähelepanu. Selle ta ka sai.

"Kas ma pean siin posti taga istuma? Ah ongi hea, saab rahus tukkuda."
"Aga siis sa ei näe midagi."
"See on kontsert, mis siin ikka vaadata."
"Äkki pärast on miimika kontroll?"

Algas kontsert pileti kontrolliga (naabritel oli kenasti olemas) ja kindlameelse käsuga telefonid välja lülitada.

Kontsert oli üllatusi pakkuv ja katusel krabistava vihmaga sobivalt romantiline. Kahjuks kahest esimesest esinejast (Kristjan Üksküla ja Priit Strandberg) pilte pole, kuna välja lülitatud telefoniga tulevad vägagi tumedad pildid.

Kui tuli idee siiski  pildistamiseks kaasa võetud aparaat sisse lülitada, tulid lavale Pääru Oja ja Indrek Kruusimaa, kes tõid saali kuumad flamenkorütmid.
Kogu saal oli lummatud. Külmast põhjamaa inimestest sai hetkega kuumavereline rahvas. Loomulikult tuli pildistamine meelde alles etteaste lõpus
Väga vabandan piltide kvaliteedi pärast. Ma tõesti üritasin.

"See ei ole võimalik, et ühel inimesel käsi nii kiiresti liigub."
"Äkki tal on valekäsi. Pärast võtab õige käe kotist ja paneb asemele."

Vaheaeg. otsisime kohta, kus grupipilt teha. Leidsime. Ja veel leidsime krahvinna. Teised tunnevad teda muidugi veidi teise nimega, aga meie jaoks on ta krahvinna.
Kontserdi teiseks osaks polnud vihmane ja jahe ilm kuulajate kuumaks aetud verd sugugi jahutanud.
Piret Krummi "eriti vinget rokkbändi" läheks kohe kuulama. Kohe, kui nad avaliku esinemiseni jõuavad.
Saara Kadak, kelle kaunis hääl lummas täielikult.
Suurepärane kontsert noortelt näitlejatelt, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Ah et mis see lehmapoiss siia puutub? Kes käisid need teavad.

Kuidas Maarja, Merike ja Küllike esmaabiandjate käest vaevu eluga pääsesid ja Mare Kajaga puukuuri taga pudeleid kolistas

Ühel ilusal septembrihommikul leidis Küllike Veljo maja juurest kraavist väheste elumärkidega trupikaaslased. Mis täpselt juhtunud oli, see jääbki ehk saladuseks. Igatahes Maarjal oli kohutav peahaav
ja Merikesel  lahtine jalaluumurd.
Appi tormates astus Küllike rästikule ja sai hammustada.
Küllikese röökimise peale ilmus kohale 7 gruppi esmaabiandjaid. Päris esimesena saabus küll kutseline päästja, aga too kurtis oma tervisehädasid ja jättis meid südamerahuga oma aia kõrvale vedelema. Lõpuks ässitas kassi ka kallale.
Kahe järgneva tunni jooksul saime igakülgset asjatundmatut abi + möödakäijate hävitavad kommentaarid stiilis "Kui sa meelemärkuseta oled, mis sa oma jalast püsti hoiad!" (Ole ise meelemärkuseta ja püüa siis oma kehaasendit muuta!) :P
Samal ajal redutasid Mare ja Kaja kastitäie pudelitega koolimaja puukuuri taga. Musitseerisid.

03 september 2016

Ajakirjakud :D

Sattusime ajakirja "Maale" kaante vahele. Päris mitu lehekülge.