26 juuni 2014

Böö!

Pettub, kes lootis tänasest postitusest lugeda midagi taolist:

Neljapäev on teatrikülastuseks parim, sest 
  • siis satub etendusele vaid Alburahva Teatri paremik,
  • näitlejad laval on küpsemad kui kolmapäeval,
  • puhvetikülastajad saavad tõeliselt värskeid suupisteid, mitte kolmapäevaseid,
  • ilm on lausa teatriskäimiseks loodud,
  • jne jne
Mkm. Ei midagi sellist!
Millest üldse jutt käib?
Ugala "Vanad ja noored" Vargamäel.

Küllike käib järgmise palgapäevani ringi katkiste prillidega.

25 juuni 2014

Ületamatud erimeelsused!

Pool trupist käis igatahes täna etendusel.
 
Miks? Selleks on mitu põhjust.
Esiteks: tänane etendus oli OLULISELT parem.
Teiseks: näitlejad olid nooremad.
Kolmandaks: täna olid paremad istekohad.
Neljandaks: täna oli kook värskem ja kohv tulisem.
Viiendaks:  meie kavamüüja oli tõeline kaunitar!
Kuuendaks: ilm oli suurepärane
ja inimesed ülevoolavalt heas tujus. (Jõmmu näiteks ei toginud kordagi kedagi.)
Aga me olime õelad! Rääkisime homsetele teatrikülastajatele paremad kohad ette ära.

Leo, igavene reetur, ei suuda vaenutsevate leeride vahel valida ja otsustas pigem haigeks jääda.

Tiit üritab halva mängu juures head nägu teha. Raudselt on homme ka kohal. Peabki rabelema. Tema süül meil see tüli tekkis.

Eks üritage tõestada, et homne etendus on etem! Lootusetu proov!
Nänänännännäänää!

24 juuni 2014

Alburahva Teatri Albu valla jalgrattamatk ehk Projekt: Alburahva Teatri jaanituled

Kella kümne paiku, kui infojuhile mõte pähe kargas, ajasid Küllikese tragid naabrid alles vihmavarjuga vehkides pilvi laiali. Otsustasime selle lõkke pildi viimaseks jätta.

Peedul üritas meie stiili-ikoon Erko end bensiiniga üle valada. 
 Põlema läks õnneks siiski lõke. Visalt, aga läks.
Põgus sissepõige Aire juurde Mägisele.
Mare keerutas, et pole nagu hakkamist ja lõket ka ei ole ja... MIS ASI SEE ON? On lõke? On. Ja kahtlemata Mõnuveres. ;)
 Leo oli süüdates kaval. Tema tõi grillist kühvliga hõõguvat sütt.
Lavastaja, kuulnud, et plaanime külla tulla, läks kodust ära. Mareki juurde. 
Me oskame sinna ka minna.
Marek, kuulnud, et plaanime külla tulla, võttis Tiidu kaasa ja sõitis Kaalepi jaanitulele. Me oskame sinna ka minna!

Kena postkastiga värava juures meenus, et selle taga on ka teatriinimene. Sisse! Järele talle!
Veljo oli üllatunud, kuid sõbralik.
Ja külalislahkem kui meie aeg võimaldas.
Maarja rõdule me lõket tegema ei hakanud, aga panime sinna küünla.
Suure küünla.
Merikese hirm naabreid pahandada oli nii suur, et ta nõustus küll korraks oma leheprügile leegi külge pistma,
aga kallas selle siis kohe ohtra veega üle. Laulsime kiiresti ja sosinal "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi", Merike korjas tekkinud suitsu prügikotti, sidus kotisuu kinni ja viis koti konteinerisse.
Väga muljetavaldav. Lisaks värskeltniidetud muru, hästitoidetud koer ja kass. Isegi nahkhiired olid kenasti puhtaks pestud ja nöörile riputatud.
Kaalepisse! Lavastajat tabama!
Kaalepis tundus asi kahtlane. Oligi nii! Tiit ise ei julgenud üldse toru võtta, Marek lõpuks võttis ja ütles, et nad on nüüd Aravetel.
Otsustasime, et sinna me ei lähe.
Liiga teises vallas. Ja rattaid poleks kuhugi panna.
Vestlesime hoopis kohalike tuntud tegelastega 

ja vaatasime üle vaatamisväärsused.

Nii olime märkamatult (seigeldes läbi Seidla, Ahula ja Pullevere) jälle Järva-Madisel.

Vallamaja ees mõtiskles meie profiteatrite meeliskirjanik kahe tule valgel.

Arumäel säras vissipere jaanituli.

Salamisi roomas maantee poole udutriip 

ja ajas siis oma valged hõlmad laiali.

Ilus, aga ohtlik. Mitu korda avastasime end ratastega sõitmas selleks mitteettenähtud kohtades.
Harvad polnud juhused, kus loodetud kaaslase asemel haarasid sõrmed siilist, karust, öökullist või hobusest.
Tagasi Peedul. Erko tuli pidas veel vastu.
Ristil hõõgusid viimased söed. Aga praktiliselt koitis ka juba. :)
Tiit! Ükskord me tuleme nagunii. Hoiatamata. Ja teeme lõkke sinna, kuhu sa oodatagi ei oska! :P

PS Põgenike kohta on laekunud pildimaterjal.

21 juuni 2014

Prandi

Prandi tee leidsime hõlpsasti üles. Kes on siin laagris, kes külapäeval, kes niisama kolamas käinud. Oskasime teisigi huvilisi kohale juhatada.

Ilm osutus jaanipäevaniiskeks, kuigi õige päevani veel pisut aega.

Kohe alustuseks tegime tiiru allikatele. Siis me veel ei teadnud midagi seal varitsevaist ohtudest. Enno, kes hiljem veel korra parvetamas käis, rääkis jahmatava loo teda jälitanud ja rünnanud vesirukkiräägust.
Õhutemperatuur oli meeldivalt jahe. Tuule juhatas lipp platsilt minema. :P
Leo leidis endale seekord õige romantilise paiga.
Korraldajad olid kõigele mõelnud. Soojalembelisemad said ronida lõkkele just nii lähedale kui soovisid.
Peoplats oli rikkalike kaunistustega ehitud.
Seni, kui bänd häält lahti laulis, keksisime meie jalad tantsusoojaks.
Tegime bussiga väikese jäljerea osutamaks, kuhu ei maksa sõita.
Hüplesime. Maa vetrus nagu batuut.

Küllike üritas leivanoaga kartuleid koorida. Liiga raske, seda ülesannet me tantsuvahedes võistluskavva ei võtnud.
Ja läks käima!
"Lõpuks saate lava, millist ma teile algusest peale tahtsin!" võidutses Tiit.
Märga ja libedat?
Ei. Nurgaga.

Aire/Sirli köök oli seekord eriliselt maitsekas ja harmooniline. :P
Ja vannituba oli tal Erkotagi mehi täis. Kollektsionäär!
Lugesime värskeid ajalehti.
Miskipärast oli sirgelt püstiseismisega probleeme.
Vahel vähem,
vahel rohkem.
49 esinemiskorra jooksul oleks pliidikapist nagu altar saanud, kus igal lähenejal oma kummardus ära tuleb teha.
Merikest ja Küllikest eriti tuppa ei lastud.
Nagu tavaliselt.
Eks nad kättemaksuks seisid siis ise ka aeg-ajalt tee peal ees.
Üheskoos on kergem. Ka luurele minnes.
Vannituba vannitoaks. Selles elamises oleks ka pakilisemaid töid. Lagi kippus läbi tilkuma. Püüa või kotiga.
Tassid igatahes näitasid  mitu millimeetrit sademeid.
Merike oli karmidest tingimustest erutatud, aga pulss jäi normipiiridesse.
Nii. Vihm kinni püütud, lukk kinni ja kotisisu torustikust alla. Keldrisse?
"Mul on niiiiiiii külm!" habises Aire. Mitte, et ta seda publikul märgata oleks lasknud.
Arusaamatu. Erkol tundus hoopis palav olevat.
Merike jooksis soojasaamiseks paar lavaringi
ja tuli siis õue suud puhtaks rääkima.
Pärast väike loputus,
õla- ja 
puusaringid. Kohe teine tera!
"Peaks nüüd veel etenduse lõpuni vastu, et päris sadama ei hakka!" mediteeris lava taga bussijuht.
Ei hakanud. Näitlejad kandsid küll igaks juhuks vihmavee püüdmiseks käepäraseid anumaid kaasas.
Bänd nurgas muutus juba kergelt rahutuks.
Mis siis ikka. Pidasime viimased dialoogid,
võtsime viimased lavapoosid,
kummardasime, võtsime vastu aplausi
ja plaksutasime ise ka toredale publikule ning tulime jalust ära.
Päike, mis sellest, et enamjaolt pilve taga, ei mõelnudki veel loojuda.
Kui päikesevalgusest väheks jäi, tuli vikerkaar appi.
Bändivahedesse mahtusid mõned meeleolukad jõu- ja täpsuskatsed.
Osav rahvas seal Prandis!
Naised on küll osavamad naelalööjad,
aga tegelikult said mehed ka hästi hakkama.
Veel natuke ja oleks pakud halgudeks vasardanud!
Sooja saadi igal juhul. Kas siis tööst
või konkurendi kallistusest.
Tantsupõrandale oli alagajate tantsijate jaoks väikesed spikrid joonistatud.
Rohelised täpid - fokstrott, sinised - rumba. Aga ega neid eriti kasutama pidanud. Rahvas on oskaja.
Tõrvikud juhatasid teed terrassi- ja allikateni.
Lõkke süütamiseks oodati
kuni leek külamajas veidi väiksemaks jääb.
Nii, et kannatas tuld võtta. Sai ilus küll.
Uurisime ka ümbrust.

Sobivast väravavõlvist inspireerituina lõime kohapeal väikese tantsu: "Käsi-jalgu ohjata ei oska keegi meist. Allikana pulbitseme tobedaist ideist."
Püüdsime teha pääsukest, aga välja tuli tavapärane "hädavares".
Otsustasime, et Maarja on peaallikas. TEMAST saavad meie suurimad probleemid alguse.
Jalutasime.
Siia.
Sinna.
Tänna.
Ilm paranes.
Bänd möllas, nii et lähimatel hoonetel lendasid katused pealt.
Kuidas pidu tundus? Las pildid räägivad.

Uute kohtumisteni, Prandi! :)