29 juuni 2019

Merikesel on tekst peas

Tegelikult ka.

21 juuni 2019

Endiselt lõpetame...

Mõnele jäi eelmise nädala Albuteatrikooli lõpetamisel saadust väheks, mõtlesime kohe magistri otsa teha. Kui nii edasi läheb, võite meid peagi doktoriteks kutsuda.

Tulelausujate proovilennud

Kuna Merike teadis, kust saab kõige hingelähedasemad riided selga, sõitsime Vargamäele.
"Vot sellest saan ma aru! Selle sees ma tunnen end hästi!"
Küllike küll ohkis natuke selle koonuse üle, mis pähe käib, aga andis järele.
"Sinule on selline asi muidugi igapäevane," oli Merike eelmisel päeval turtsunud teksti õppimise üle (nagu loeks Küllike endale igal õhtul unejutuks "Kalevipoega" vms ette).
"Miks sa pildistad, kui mul kints paljas? Tegelikult... pildista pealegi, see siin on mu tugevaim külg. Siin on mu Achilleuse kand," togis ta end näpuga kõhtu.
 Ja siis... Läks käima!
Kolmandal ringil oli hoog juba nii hea, et sai korraks teliku üles tõsta.
Varsti võib Merike ka selle teksti ära visata.
Ühe juba viskas.
Üles korjati. 😉

20 juuni 2019

Kukenoosis on metsavennad

Vahepeal unustad lausa ära, et mängult.
Tulistati. Rööviti. Unistati. Armastati. 
Publik oli ära minnes üpris vagane. Välja arvatud plaksutamise ajal.
"Ma olen ise selle aja üle elanud," mäletas Juta.

16 juuni 2019

Metsik töö Lehtmetsas

Järgmisel päeval jätkus töö täie rangusega. 
Valus oli, aga kannatasime ära.
Merike küll paaril korral peaaegu loobus ja üritas koju sõita, aga õnneks bussi ei tulnud.
Ka Küllike püüdis korra minema joosta, aga viimasel hetkel meenus, et ta on oma kodus.
Raske füüsiline töö väsitas lavastaja täitsa ära.
Põgusa uinaku järel proovis ta tõhusamaid meetodeid.
Kuna Küllike ju inimese jutust aru ei saa, leiti talle abiõpetaja.
 Selline vahettegemine tekitas Merikeses trotsi.
"Miks Küllike saab leebema õpetaja ja võib kogu aeg lavalt ära minna, pilte tegema? Tema pole täna veel peaaegu kordagi hammustada saanud!"
Lumehelbekestest tüdinenud, otsis lavastaja võimalusi, et mõlemad staaritsejad tekstist välja kärpida, aga see oleks läinud liiga töömahukaks.
Jõuti kokkuleppele, et kui primadonnad võtavad end täna kokku ja mängivad nii, nagu nõutakse, sõidab lavastaja varahommikul ära.
 "Noh, oskate küll, kui tahate!" jäi lavastaja lõpuks üpris rahule.
Merike heldis rutem ja käis oma käitumise pärast vabandust palumas. Küllikesega tuli abiõpetajal enne tõsiselt vestelda.

15 juuni 2019

Esimene kohtumine külalislavastajaga

Eks me pisut muretsesime juba, et kuidas meil omapäi õppimine õnnestub ja kas oleme õigel teel. Vähem kui kuu pärast on ju esikas, aga lavastaja polnud ikka veel näpunäiteid jagama jõudnud.

Nüüd siis jõudis.

Lugesime tema pilgust välja, et muretsemiseks pole vähimatki põhjust, kõik on kõige paremas korras.
 Põgusalt paari pisiasja lihviti, aga pikalt ei läinud.
Ümber tehti vaid liikumine, rääkimine ja tekstimaterjal.
Südaööks oli proov peaaegu läbi. 😌

Lõpetas Albuteatrikooli järjekordne lend

Julgust, õnne ning eesmärke, Anna Maria!
Lenda kõrgelt, et korraga Tallinn ja Riia,
Bulawayo, Havanna Sul hakkaksid silma.
Vaatle, vaimustu, viitsi ja üllata ilma!
💪😍🌼🌺🍀🔧🔨🔑🎸🏂🏆🎉🎈🚀🔥🌍

13 juuni 2019

Pika minevikuga folkloristid

"Päriselt ongi?" imestas Merike, kui Küllike talle tule hingeelu tutvustas. "Ah? Ise mõtlesid välja? Ma jäin küll uskuma. Kui sa kunagi mingi sekti peaks asutama, siis ma olen esimene, kes liitub," ohkas kergeusklik.
Homeerilis-hüsteeriliselt lõbus hakkas. Lugesime igale vastutulijale (eriti Anna Mariale) oma eepose ette. Merike leidis, et näiteka kingad on pigistama hakanud ja ta on valmis palju suuremateks väljakutseteks. Tema tähelend alles algavat.

Küllikest bussile saates lasi lavatäht oma vaimu valla nii, et pargis puud langesid.
"Oleksime alla jäänud kõige oma folklooriga," nentis ta ja peitis küünla uuesti vaka alla.

11 juuni 2019

Maailma parim publik

Ausalt ka. Etendus kestis vähemalt kümme minutit kauem, sest korduvalt tuli lasta publikul lõpuni naerda. 😊
Alguses tegime territooriumile tiiru peale, kuna otsisime sobivat vabaõhulava, aga Maarja teatas, et enne üheksat läheb sajuks ja me jäime uskuma.
Küllike saabus otse kultuurireisilt, kaasas hunnitu daamikübar ja ta ei kartnud seda kasutada. Etenduses.
Ulla jäi koormarihmaga ukse külge kinni, Merike ei mõistnud, miks peab pudrujagamise ajal võid silma panema... ja jäi karistuseks joomisega vahele.
Koduõlu. Tunamullustest jõuludest.
Järgmise päeva pillitoa naised tulid ja kinnitasid sama: "Fantastiline seltskond!"
Maaraamatukoguhoidjad.

10 juuni 2019

Kultuurireis Lottemaale

Koolilaste lõpureisi nime all rändas Lottemaale ka arvestatav osa Alburahva Teatrist.

Tehti hulk tähelepanekuid dekoratsioonide, kostüümide, tekstide, kehakeele ja kõnetehnika osas, vaadati ära vähemalt... ee... kolm(?) etendust.
Inspireeris.
Kõrvad kasvavad ja põlvikud tõmbuvad triibuliseks. 😊

04 juuni 2019

Murofoob, musofoob ja fobofoobia

Üldiselt dramaturg hiiri ei karda, aga sõbra ärevus nakkas.
"Hiir ei pääseks siia laua peale!" kinnitas ta mitte just kõige kindlamal toonil.
"Isegi mina saan aru, mis see on!" hädaldas Maarja  ja osutas mustale prügile kõlaril.
Siis me leidsime ühe isendi, kes võib-olla ei teinud enam lõksutraadiga trenni, aga võib-olla ka lihtsalt puhkas.
Siis me tahtsime, et keegi selle tegelase õue toimetaks.
Ja just siis, kui juba peaaegu saabus usk, et see on maailma viimane hiir, jalutas üks õhuakrobaat südamerahus mööda elektrijuhet meie suunas.
"MA EI TAHA SIIN ENAM OLLA," mõtles üks ja ütles teine ning too ütleja sööstis sekundi murdosa jooksul kaugele parki.
 "Lähme, jalutame ühe hekiringi. Ma tõesti ei soovi siin rohkem olla," nõudis Maarja ning kaks matkasõpra asusid teele. Umbes kümnendal meetril nende hoog rauges. Ei teagi, miks. 😆
 See lihtsalt pole võimalik!!! 🐀

02 juuni 2019

Lavalised sigadused e. Puhka rahus, "Moe mees"!

Kroonik võttis talle antud kohateatamiskohustust tõsiselt ja saatis iga paari kilomeetri tagant viimastele ootajatele piltsõnumeid. Näiteks selliseid.
 Millega Urmo bussi tuli? On see ülisuur äraõitsenud võilill või keravälk? 😮
 Etenduse eel pidas Arlet motivatsioonikõne, millega innustas truppi karskusele ja korralikkusele (ses mõttes, et kuigi viimane mängukord, siis pulli ei tee!).

Miskipärast oli igasugune laval pakutud vedelik seekord tulisoolane, meister sai  tavalise veerandämbritäie asemel 4 ämbrit vett kaela
ja Küllikese-Tiidu romantilise taustastseeni rikkus (noh, see on muidugi vaid Küllikese arvamus) Triinu, kes valgetes pükstes ja kirka siidsalli lehvides kolmandaks kargas.
"Mul kästi!" vabandas kurjategija hiljem. "Arlet ütles: "Jookse ja lükka Küllike eest ära!" ja mina jooksin. Ma olen väga sõnakuulelik."
Küllike see-eest on tugev ja vankumatu. 😆
 Muidu olid üsna tavalised lood. Natuke kurvad,
 tulised ja tempokad,
veidi vallatud,
 ja uudishimulikke jälgijaid täis.
Ära tegime!
Kõige raskemaks osutus hoopis selle rahutu kamba ühele pildile jäädvustamine.
Kolmekümnest kaadrist ainus enam-vähem...
 Lõpupeol kuulutas Arlet välja kõigi piirangute lõpu ja peaaegu kõik asjaosalised said tänatud (Arlet ja Erik vist väga ei saanud).
 Aitäh, Arlet! Suurepärase näidendi kirjutasid, vinge esinemiskoha leidsid ja uskumatult head näitlejad kaasasid. 👍