27 juuli 2013

Kohe näha, et vanad sõbrad!

27. juuli. Suguvõsa kokkutulek Vargamäel.
"Võõras mees majas".

Küllike unustas kartulid maha. Tiit lubab kodust tuua. Ka ämbri. Et asi kindel oleks, käib kartulivajaja Toiduaida ukse taga palverännakul ja naasebki kahe mugulaga. Kartuleid hangib ka Tiit. Toida või terve trupp ära.

Tiit on asjalik: koordineerib liikumist, tutvustab päevakava, reklaamib üritusi...
Ja tekitab riukalikke mõtteid. (Neil, kes lavaseina taga oma esinemisjärge ootavad.) 
"Paneks talle rinnahoidja kohvrist välja rippuma!" pakub keegi vallatu. (Tiit peab etenduse lõpus kohvriga lavale tulema - "komandeeringust".) Muiatakse, aga leidub ka tuldvõtja.
Rinnahoidja leitud, tuleb see nii sättida, et publik näeks, aga Tiit ei märkaks. (Hullult naerma ajab.)

Etendus. Merike võtab vaikselt tuure üles. Kui tavaliselt lubab voolu välja lülitada, siis täna keerab ka veekraani kinni. Aire teeb mängu kaasa.
 
 
Küllikese kord lavale minna. Kartuleid koorima. Aga ennäe nalja! Ämbrist vaatavad vastu kurgid ja tomatid. Koorimisnoa asemel turritab veepotis puulusikas. Nu-nuu. Seltsimehed kabajantsikud on lava taga lustinud.
Mis siis ikka. Küllike peseb kurke ja sobrab kulbiga potis ning üritab tõsist nägu teha.

"Kas sa saad viis minutit vait olla!" käratab Merike oma teksti.
Küllike pole kindel, aga Merike küll saab, sest tal on hetke pärast tomat lõugade vahel.
:D :D :D

"Kõrgemalt ei saanud enam soristada?"
hurjutab hiljem Leo. (Küllike valab etenduses kättemaksuks Merikese kohvikruusi tühjaks.) "Ma niigi hoidsin jalgu ristis."
Oleks saanud kõrgemalt. Aga käsi oleks ära väsinud. Ja selle nurga alt oli hea näha, kuidas Aire naeruga maadeldes värvi muudab nagu fiiberlamp.

Kas Tiit märkas, mis tal kohvrikaane vahelt välja ripub?
Märkas. Aga meie rõõmuks jättis riidetüki paika.
Ikkagi sõber! 
;)
Piltide lisamine võttis aega, sest tuli oodata, kuni Maarja on šokist toibunud. Ta astus kogemata kodus aiamaal ühe hiire maa sisse. 

Koostööläbirääkimised

25.07.2013
Sünnipäeva ei pea, sest sünnipäevalaps põgenes välismaale.

Ostame riidekapi eest külalislavastaja. Kaup tundub soodne, sest kapp oli nagunii tema oma.
Räägime jõuludest. Selgub, et need on varsti.

Räägime ülehomsest.
Mis kell kohal peab olema?
Kus peab olema?
Mis etendusega?
Kuidas läheme?
Kas meie peame ka esinema?
Kas pidu ka tuleb?

Vähemalt pooled vastused meile eriti ei meeldi.
Räägime järgmisest neljapäevast.
Küsimused üldjoontes samad.
Vastuseid ei mäleta.
Räägime Kuhjaverest.
Vastused üldjoontes samad.
Küsimusi ei mäleta.
Kohtume laupäeval! ;)

19 juuli 2013

Kaius entikaid kiusamas ja kallistamas

Entikad on nagu osa meist. Täpsemalt: osa meist on entikad. 
Entikaid on rohkem. Lavastaja tundus karmim. Aga kallistasid kõik sama kõvasti.

ENTi lehel on kindlasti juba Maarja tehtud pildid üleval, seepärast keskendume eelkõige Leole ja Tiidule.
Tiit on veidralt riietuma hakanud
ja väga romantiliseks muutunud, aga muidu kõik endine.
Leo, kes alati väidab, et kõigile on parem kui ta ei laula, lõõritas nii ansamblis
kui solistina.
See, et ta tantsulõvi on, meid muidugi ei üllatanud.
Kahjuks käis vedru ruttu maha. :P
Leo vähemalt ei abiellunud.
Tiit vähemalt ei palunud korraga viie daami kätt.
Õh! Nad on kõik nii andekad ja toredad.
Etendus nähtud, külastasime kohalikke poode. Eriti A&O-d. Viimases käisime 3-4 korda.
Suhtlesime külaelanikega. Mitte ülemäära kaua. Meid ootas üks etendus veel.

Ruth oli katusele roninud, et toimuvat tõhusamalt juhtida. Kahjuks kartis tehnika kõrgust.
Kõik aitasid, kuidas oskasid. Pisut läks aega, aga ei hullu! Publik nautis toredat paika ja vahvaid kaaslasi.
Ane ja Merike avastasid, et neil on palju ühist. Isegi veel rohkem.
Kaiu legendid. Selle koha ajaloost teame nüüd kõike.
Ja tulnukatega sõbrunesime.
Pärast etendust rullisime põllutäie heina kokku.
Kohalikele hobustele
ning entikate lehmakarjale.
Enti tavapärased trepiööd. Osalesime - teame! :)
Kui trepil ruum otsa lõppes, kogunesime oma bussikesse.
"Mis te siin teete?" avastas meid Leo.
"Telki püstitame!" teatas Merike.

Hommikul äratas meid vali ja mitmehäälne OH-OH-OH-OH-OH... Ei, entikad ei vaadanud saalis Kilplaste multikat. Hääletrenni tegid. 
 Kõige kallimad on need külalised, kes oskavad õigel ajal ära minna. Kallistasime kättejuhtunuid. Saaremaa Helje miskipärast üritas meid nähes põgeneda. Miks ometi? Olevat kartnud, et sööme ta võileiva ära. Rumaluke! Meil omal süüa küll!

Kultuuriprogrammi lõpetuseks vaatasime üle Iida urked. Esimesed urked polnud vist siiski Iida-aegsed.
 Järgmised küll. Igas oma iidad sees.
 
 
Nüüd ei kohtu siis enne kui Vargamäe etendusel?

16 juuli 2013

Kolmekesi Kodrus

Kambaga on julgem rabas käia. Või mis?
Aga kas saab rääkida kambast, kui üks on peadpidi kaamerasse sukeldunud
ja teine igal võimalikul hetkel siruli.
Kolmas? Kolmas sööb. Kell neli hommikul! Või viis.
Igasugu imelikke rabasse lastakse. 
Ilus on ikka.