27 mai 2017

Üks kodutee

"Kuulge, seal on mingi põnev hoone!"
"Kus?"
"Seal!"
"Kus?"
"Ongi!"

Nüüd et mis hoone varemetega on tegu?
Kummalisel kombel tuli vastus peaaegu ise meie juurde.
Sompa kaevanduse peahoone. 😢
 Vaatamisväärsus 2.
Mingi linn.
"Kus me oleme?"
"Kohtla-Järvel."
"Aga tegelikult?"
"Tegelikult ka."
"Ei ole."
"Oleme küll."
"Narrite jälle."
"Ei."
"Aga tegelikult? Mis koht see on?"
"Kohtla-Järve."
"Aga miks siin majad näevad samasugused välja nagu ühes kohas, kus me oleme käinud?"
"Ma löön sind. Ma löön!"

Vaatamisväärsus 3.
Meri.

Meil oli nendest pilte ka, aga need hävinesid saatmise käigus.😖 On olemas selline ennasthävitav programm. 😶

Tuulepark.
 Päris õudne. Tiivik tegi õige imelikku häält ja jäi seisma. Hea, et pähe ei kukkunud. Kahtlustasime, et Leo vigastas mingit olulist kaablit. Me ei maini, kuidas.😜

"Tee alt üks pilt nii, et ma ka peale jääks! ... Lollakas! Mis sa teed?! Ma tahan profiilis!"
 Tapa lähistelt leiab Merike televiisori ja purgikogu.
Mõõduka leiutasu eest on ta nõus aarde juurde juhatama. 😉

Türi ülekaalukas võit

Täna võis alburahvateatrinägudega inimesi kohata eelkõige just kevadpealinnas. Kes laulis, kes tantsis, kes lobises mikrofoni, kes transportis, kes mängis pilli...

Kõrgustest jäädvustatutena oleks nad kõik kindlasti veelgi paremini leitavad, aga seni soovitame otsimismänguks alltoodud pilti. 🙌🙌🙌🙌🙌🙌🙌🙌🙌🙌🙌
Kaader FB grupi Järvamaa Eesti südamaa videost.

Virve Osila luulepäev Mäetagusel

Start oli määratud 09.30-ks. 
09.29 istus ahastav Küllike töötava pesumasina ees, mis ei näidanud absoluutselt mingit väsimise märki.
"Merike! Kas te sõidate juba? Tehke seda hästi aeglaselt. Mu masin alles hakkas tsentrifuugima."
"Leo pidi ju mingi poole ajal tulema. AA! KELL ONGI POOL!!!"
Tundus, et ka kõnele vastaja tegeles veel kodutöödega. 😏

09.42, kui auto kokkulepitud kohta jõudis, sai igatahes kogu etlejaskond pardale ja pesu kuivas nööril.
Reis võis alata.

Heitsime pilgu tee äärde jäävatele vaatamisväärsustele: Jäneda lillelaat, Jäneda rongijaam, Lehtse kool, koolitagune allilmategelaste ülekasvanud muru plats, Pruuna ja Lehtse mõis, Imastu... 

Otsustasime, et enam pole võimalik luuletuste päheõppimist edasi lükata. Otsisime kaustad põlvedele.
Merike oli hoogu sattunud ja kõige rohkem luuletusi välja kirjutanud.
Kena. Jätsime kõik kavva.
"Leidsite lolli!" hädaldas Merike.
"Jah! Kusjuures väga ruttu!"

Veidi enne sihtkohta jõudmist jooksis üle tee must kass.
"Sina nüüd just puudusid!" torises Leo.
"See musta kassi jutt on jamajutt!" kuraasitses Merike. 
Kontrollisime igaks juhuks, kummale poole kellegi kuuehõlmad avanevad. Selgus, et meil on lukuga fliisid ja over the head and neck aetavad t-särgid. Rahunesime.

Saabusid tuttavad Pärnumaalt: särav ja rõõmsavärviline Krista ja nii ilusates toonides kleidiga Sirje, et Küllike silmnähtavalt kadedaks läks.

Pingi avamise tseremoonial me kingitusega ei koonerdanud. Kinkisime terve Leo. Küll ainult nädalaks ja päeva lõpus võtsime ta ikka kogemata koju kaasa.
Luuletuste lugemiseks sisenesime rahvamajja. Merike leidis vestibüülist võlupeegli. See ei näidanud peegelpilti. 😂
Välisukse juures kohtusime Marega.
Mäetaguse Marega. 💗
Teatas, et tema on selles žüriis, kes enne esinemist esinejaid eksamineerib. Jooksime ruttu saali, et ülekuulamisest pääseda.
Pääsesimegi.

Üks meie hulgast sattus erilisse ärevusse ja selle ajel kõneles oma salamuredest üsna valjul häälel.
"Mikrofoni ei taha rääkida?" soovitasime.
Ei tahtnud. 😋

Olime ühed viimased etlejad. Rahva ette astudes unustasime kõik eelnevad kokkulepped, aga kuna materjal oli väga hea ja poole silmaga sai maha lugeda, siis midagi hullu ei juhtunud. Virve isegi naeratas. (Selleks võis muidugi olla ka rõõm, et me kohe-kohe eeskava lõpetame.) 😊

Kui suurem osa külalisi lahkus, istusime meie rahumeeli edasi. Kolisime lihtsalt Virve lauda. See oli väga õige tegu, sest nii kuulsime lõbusaid lugusid näiteks sellest, kuidas ta laval kord kohatus kohas aknast välja vahtima sattus, kuidas ta haiglast peaaegu olematu info järgi üles otsiti, kuidas kunagi üht lavale magama jäänud näitlejat äratati, kuidas üks vanaproua tema tulekut oodates külalisi kutsus, kuidas ajakirjanduses sarjati, et ta ei suvatsenud lavale minna (kuigi ta ei teadnudki, et tema näidendit seal lavastati ja etendus toimus), kuidas Lõuna-Eestis kohtumisõhtuks näitus üles pandi jne jne.

Kui me koju pole jõudnud, siis kuulame neid lugusid siiamaani. 😉

25 mai 2017

Väga hea etendus

Teater kutsuti külla. No tegelikult olid meil omad ees. Nemad kutsusidki.
Pullitall on ise juba vaatamist väärt. No olgu, natuke vilu seest. Aga meid oli ette hoiatatud. Küllike riietus kohe kodus magamiskotti, et oleks vähem asju vedada, aga selgus, et sellega on tülikas liikuda.

Kihutasime kohale ajastutruu sõidukiga. Kui tallihoovi jõudsime, olid lähimad parkimiskohad juba hõivatud. Lapsepõlvest tuttavates rõivastes praegusi sõpru-tuttavaid sagis ringi. Mõni neist suutis olla kahes kohas korraga. Merike näiteks.

Merike ütleb, et õpetaja kleit on tema lemmik. Aire rõivaeelistust ei tea, aga võib oletada, millise kleidi kandmine talle hirmu nahka ajab. 😉

Veljo vudis oma suure armastuse kannul. Tiit väga ei vudinud. Eriti lõpus. 😟😋
Leo varjas kahjutunnet meisterlikult. Tallegi oli ju osa pakutud. Mare tunnistas ise ausalt üles, et kade meel on saalis istuda.

Erko hakkas rekvisiitoriks. Ei-ei! Mitte laval! Jälgis, et pealtvaatajatest trupiliikmete asjad ripakile ei jääks. Ja meid oli veel palju. Kadi. Age-Li. Maarja. Maarja kaamera...



Põhjalikum fotoreportaaž ilmub... millalgi. Ei saa ju kogu lugu ette näidata! 😇

Aga teie pange karupüksid jalga ning leidke endale see kolm tundi kvaliteetaega! Huvitavalt lahendatud lugu ja hästi mängivad. Südamega. 👌


19 mai 2017

Kohtumine banaanipuu all

Kuigi juba internetis on öeldud, et "banaanid on üks esimesi vilju, mis inimesi hakkas sööma," 
ei karda julged harrastusnäitlejad isegi banaanikarva koera. 
Koer ei karda neid ka.
Kulla koeraomanik!
Tervitame, rõõmustame, kiidame, õnnitleme, eelistame, propageerime, gratuleerime, tunneme kaasa, tunneme uhkust, karastame, parastame, toetame (subsideerimist ei julge lubada), tüütame, vaatame, viitame, ...!
👨👩👨👩👨👩👨👩👨👩👨
🍌🌴🍰🍬🍷🍹🍸🍺🎂🐕💐🎈🎉🎶

Delegatsioon naaseb rahulolevana.
Leo kurdab ainult, et on muutunud mingil määral mustanahaliseks. 😆


18 mai 2017

Alati kuningas!

18. mai on teatrikalendris eriline. Erkol on nimepäev.

Vaieldakse, kas nimi on pärit muinasskandinaaviast ('aulik'), anglosaksidelt ('jõukas', 'tubli') või keltidelt ('alati kuningas'). Meie oleme veendumusel, et Erko on pärit Eestist ja tähendab suurepärast sõpra, muhedat lavapartnerit, vaimukat, kuldsete käte ja pisut perfektsionistlike joontega kodanikku. Hea välimusega kah veel.

Pilti ei pane, teised muutuvad kadedaks. 😋

16 mai 2017

Kuidas me ükskord kooki sõime

Niimoodi:
"Mis moos see on?"
"Ära igaks juhuks purgi pealt loe, eks!"
"Apelsiniga?! Seda poleks küll osanud arvata."
"Ma oleks pakkunud kõrvitsat."
"Kukeseent..."
"Tikrit ja veel midagi..."
"Nii kollane!"

Kuhu kadus viimane kook??? Leo, arvesta, et su käsi jäi pildile! 👌

Vahetame koogivormi rannavormi vastu. Või siis vastupidi.🎂😶



Kuidas me kava koostasime

Leidsime, et teater peaks olema kõige ees.
Uskusime, et vahelugemistest oleks abi.
Avastasime, et meie mälu kogumaht on 7 minutit. Isegi kui 2 nädalat harjutada.
Tõdesime, et teksti pähesaamise esmaseks eelduseks on tekstiraamatu leidmine. Et see võib olla kus iganes. Aga mitte pesumasinas, külmikus ega vetsus (sealt on juba põhjalikult otsitud.)
Mõistsime, et hea plaan ei teeks kellelegi kurja.
Eeldasime, et kaaslased suhtuvad probleemi suurema tõsidusega kui eeldajad ise.
Reedel on viimane ajurünnak ja läbimäng rangelt salastatud kortermajas. 😏
Miks hakkas hirmus? 😎


12 mai 2017

Ameerika iidol Käravete koolimaja kapis

Või noh. Peaaegu.
Pedagoogid ei puutunud kusjuures üldse asjasse.
Pildiseeria on tehtud veidi pärast seda, kui Erko juukselakisöömise lõpetas.

Natuke enne lakisöömist käisid Küllike ja Maarja kohalike vaatamisväärsustega tutvumas.
Oleks isegi bensukani kõndinud, kui Maarja poleks peaaegu uskuma jäänud, et sinna on 2000 m. (Selgus, et siiski poole vähem.)
Tagatipuks sõitis meist mööda tuttav auto, aga peale ei võtnud, kuigi Maarja hääletades peaaegu kapotile hüppas. Solvuti ja mindi tagasi.
Etendusmajas istuti laua ümber ja häälestuti.
Viljar avastas, et oskab kõrvu liigutada.
Küllike ja Marek panid aja peale sukkpükse jalga.

Nii väikese lava positiivne pool on see, et tekst ei lähe meelest ära. Pole, kuhu minna.
 
Maarja nõudis pärast, et ta rongile viidaks.
Ilmselgelt valele poole sõitis.

08 mai 2017

Naistevaba reede

Marek tutvustab kohaletulijatele plaani: "Reedel siis Tiit ja Veljo teevad bändi, meie Leoga laulame ja Viljar seisab uksel, et rahvas välja ei pääseks."

Tundub, et pool trupist saab vaba õhtu?

Aire ei muretse. Isegi kui esinema peab. Isegi kui peab õigeks ajaks jõudma, aga ei jõua. Nagunii on eraldi pildid. Mängivad Viljariga mõnel teisel õhtul oma stseenid maha.

Kuna Mare teatab vahetult enne proovi algust, et tulla ei saa, asjaolud, siis haarame kaasa asendaja. Too paraku ei saa täpselt aru, kus ja kes ta on. Lõpuks hakkab koi töövarjuks.
Üldiselt tõotab tulla kurnavalt töine õhtu. Vähemalt lavastaja kehakeele järgi otsustades.
"Kuulge, võtke talt see telefon ära!" uriseb Maarja.
Dramaturg ei mõista. Pausikoht ju.
Aa! Pausikoht on sellepärast, et tema kord tuli teksti öelda. 😧

"Mul on vaja na-tuke rohkem manööverdamisruumi!" nuriseb Viljar oma lavanurinat.
No tõepoolest!
Väike meenutus. Mis, kus ja miks eile toimus. Mis oli näha, mis mitte.

"Ise kippusid veel korrus kõrgemale, et kui muud pole vaadata, näeb vähemalt dekolteedesse!" tögatakse pealikut.
"Võin öelda: saan varsti viiskümmend. Ilma prillita ei näe!" rahustab ta.

Proov proovitud. Kas on kindlam tunne reedele vastu minna?
Kuidas kellelgi.

Tartus. Tasuta

Tütarlaps metsast tekitas üksjagu segadust. Jäi ju jutt, et äratundmise soodustamiseks hoiab kaenlas assortiid rebastest või oravatest. Õnneks polnud rahvast liiga palju ja sõiduki saabumisele reageeris rõõmsa elevusega vaid üks.

Parklas pani grupp näitlejaid parajasti jooksu pealt piduriideid selga. Merikesel õnnestus kõige ilusam kleit endale napsata. Küllap ka seetõttu, et Leo, Tiidu, Veljo ja Viljari jaoks kõik mõõdud ei klappinud.

Kogu ekipaaž pardale korjatud, suundusime lõunasse. Mare teadis, et mine millist teed tahes, remont saab su kätte nagunii. Tiidul oli andmeid, et üks teeremondilõik asub Vaivaras. Me siis seda marsruuti ei valinud. Kuigi Vaivara kaudu polegi vist kunagi Albust Tartusse sõitnud. 😆

Merike kiitles, et tal on numbritega kõik korras. Arvutamisega siiski nii hästi ei läinud. Kui foori sekundinäit hüppas 44-lt 33-le, siis 22-le ja 11-le, teadis ta täpselt, et kümnekaupa, ega kavatsenudki oma arvamust muuta. Hea, et ühikuteski kompromissile jõuti.

"Turu nurga taga..." laulis Veljo tarkuselinnas TomTom'i eest, kuhu sõita.

McDonalds'i juures soovitas Viljar drive-in'i põigata, et Maarjal tellimusega rutem läheks ja juht ei näinud probleemi. Esimesel korral olevat ehk natuke kitsas... 

Üsna turu väravas liitus Erko. Juhhuu!

"Vaata, selles kollases majas elab mu ämm!" säras dramaturg ettejuhtuval trupikaaslasel nööpi keerates.
"Noh, oled järgmise ohvri leidnud?" muigas Tiit. Nojah. Ta ise polnud viitsinud üllatust teeselda. Selgus, et on isegi külas käinud.

Lavastaja ei suutnud Maarja nahaalsust ära imestada. "Lähen puhvetisse ja näen: haarab letilt koogi ja jalutab minema!" 

Otsustame, et nüüd hakkame proovides harjutama. Merike küpsetab kringli, lõikame lahti, paneme hinna juurde ja Maarja ostab. 😜

Vaatajaid hakati saali laskma, aga Maarja sõi rahulikult kooki. Muutusime murelikuks. Mine tea, niimoodi saavad veel paremad kohad otsa.

Õnneks jäi enamus meist oma kohaga rahule.

Leo ja juhtivtöötaja lugesid kavalehte kummaliselt sarnases poosis, käsi kaugele ette sirutatud. Olevat ühe kooli mehed.

Maarja istus oma kohale, ajas silmad suureks ja ahmis midagi stiilis "see-ei-ole-üldse-naljakas". Tunnistame ausalt: oli küll! 😂
- - -
Mu meelest ei tohiks üldse blogis mainida, et me seda vaatasime. Kui enne meie soovitusi veel tõsiselt võeti ja kuulati, siis peale seda me kaotame igasuguse usaldusväärsuse...“ hädaldatakse kuluaarides.

Õnneks on meil ka muust rääkida. Näiteks, et linnamutid olid sillutise mitmest kohast kumeraks kergitanud. Tiit komistas nii tulles kui ka minnes sama tänavamuhu otsa. Hullem kui maal!

Spaas olevat pakett, et need, kes katuse all pargivad, saavad grupiga tasuta sisse. Merike kukkus hädaldama, et tal vaja kütma minna. Muidu olevat aega hommikuse õpilasringini.

Autot tõstma me ei läinud, kuigi Maarja nõudis. Jube külm oli. Läksime hoopis poodidesse. Suurte kaupluste häda on see, et need on maainimese jaoks liiga suured. Mõni meist oleks peaaegu Lõunakeskusesse jalutanud, sest väljapääs oli nii nutikalt ära peidetud.

Tagasiteel kihutas nina eest läbi päästemasin. Üritasime Veljos instinkte äratada, aga too tõrkus, et ketas minevat lõhki.

Koju sõitsime käsikaudu. Tagumiste pinkide asukad jutustasid, kui kaugele küljeakendest jääb teeperv, põllud ja majad. Juht tõmbas küll esiaknale ruloo ette ja pani päikeseprillid pähe, aga ikka oli nägemiseks liiga valge.

Suuremat hüvastijättu ette ei võetud, sest kohtutakse ju... juba järgmisel õhtul! 😊