26 oktoober 2016

Kahe etendusega Käravetel. Publik tuli meid rekordiga lööma

"Ärge vorpige neid pileteid nii palju valmis!" hoiatas lavastaja. "Pärast on patakas üle ja siis räägite, et pileteid vaja juurde tellida." 
Kes sõi oma sõnu? Noa, kahvli ja täie isuga... :P

Inimesi tuli ja tuli ja tuli.
Eks nad teavad, et soe tuba ja lahke pererahvas. 
Meist ei teatud vast eriti midagi. 
Esimest korda ju.

"Tššš!" vaigistas Merike lavataguses. "Kõik on saali kosta!"
Ja mis ta tegi siis, kui kõik vaikseks jäid? Kolm korda võite arvata. :P

"Appi! Keegi on kuskil näinud?" ei kulgenud seegi kord paanikata.
"Mis sul kadunud on?"
"Talje."
"Paar nädalat tagasi nägin küll ühte siin trepi ees vedelemas, aga kust ma teadsin, et sinu oma on..."

"Meest sõnast, härga sarvest," osutas Viljar dramaturgi peakattele.

Aga mis siin ikka pikalt jutustada. Meil on suurepärane fotoreportaaž:
Konkreetsem ka.
Enno tutvustas oma kunagist koolimaja.
Jäi tagasihoidlikuks, aga küllap need olid veel tema joonistusedki, mis seinu ehtisid. Möödunud aastatuhandest.
Etendused ise olid sellised:
Olgu plakat milline tahes, peaasi, et töötab. Ja publik oli ju kohal ning Merike reklaamiga kindlasti väga rahul! :D

24 oktoober 2016

40 naist ühe armastuse otsingul

Kas keegi ka leidis, pole teada.
Armumisi esines kindlasti.
Lavastusse.

Bussitäis kooli-inimesi käis Ugalas.
Nende sekka sattunud Alburahva Teatri esindus ei suutnud loomulikult lavale ronimisest hoiduda. Õnneks oli etendus selleks ajaks läbi.

18 oktoober 2016

Orbititega välkkoosolekul

Välk.
Otsustame "Võõra mehe" üle korrata. Selgub, et otsus on igati põhjendatud.

Kui Merike märkab kaamerasilma ringi hiilimas,
tormab ta foto tarvis kollektiivi otsima.
Leiab.
Kuna diivanil istujad ei suvatse ümber asuda, liigutatakse vaid kõige nõrgemat (Leo pole nõus Viljari poosi järgi ahvima) ja korraldatakse ära asjakohane  "Vastasvõistkonnaletervist!" 
Arutame logistilisi küsimusi seoses eeloleva esinemisega. Pluss jooksvad küsimused.

No ei saa meie aru, miks passivad inimesed kodudes telerite ja arvutite ees ega suhtle sõpradega!
Küll on tore, et meil on nii palju põnevat, mida ühiselt ette võtta. :)

10 oktoober 2016

"Elu pärast..."

Reedel on teadupärast teatriõhtu. Kui teised päevad suudadki kuidagi etenduseta üle elada, siis reedel oleks see ikka väga raske.

Vaatasime kalendrisse. Ei ole esinemisi. No ei ole! 
Aga teadsime kedagi, kes mängib.
Nõmmel.
Von Glehni Teatris.
Hakkasime varakult minema, et vääramatud jõud ei takistaks. Nädalalõpu liiklusummikud näiteks.

Liiklusega polnud hullu. Olime juba tund enne etendust kenasti kohal. 
Isegi ülearu vara nagu.
Millega seni meelt lahutada? 
Tellisime kerged supid-salatid.
Toitu oodates lobisesime niisama.
Eelolevatest üritustest. 
Möödunud ettevõtmistest.
Merike valis seintelt välja pilte ja Küllike käis talle nende allkirju (valesti) ette lugemas.
Uudistasime interjööri.
Otsisime teatrisaali üles ja ostsime piletid igaks juhuks valmis, sest mine tea.

Toit saabus. Kellel 5, kellel 3 minutit enne etendust.

"Mul keel põleb," kurtis Maarja saalis istet võttes. 
Kõik jõudsid. 
Kiiremad olid ees trepist üles tormanud ja jalga ukse vahel hoidnud.
"Kas ta on surnud? Kas ta on noor hing? Kas ta..." sosistas Merike oma koolitatud näitlejahäälel.

Maarja heitis pilgu lakke ja avastas, et meie elu on ohus. 
Keskendusime lavaltoimuvasse. Ehk saame mingeid näpunäiteid. Juhuks, kui...

Rene jutt tundus usutav. Küllike on muidugi tuntud sinisilm. Pärast selgus ikkagi, et näiteks kaanepildiga saime korralikult petta.

Kallistasime õhtu tähte ja nõudsime ta kohustuslikule grupipildile.
Põige üle tänava. 
Poodi. 
Millest Maarja ja Merike väljusid paari tagasihoidliku ostuühikuga ja Küllike kaht poekäru enda ees lükates. 
Ei saa pahaks panna. Tema kodukülas on toimivaid kaubanduskeskusi keskmisest hõredamalt.
Õhtu lõpetuseks sõitsime läbi kõik ettejuhtunud liiklussõlmed. Kopsakamatest tuli meid tükk aega lahti harutada. Kehva aja ameerika mäed. Abiks ikka. :D
"Ma saan ise ka!" üritas Küllike liikuvast sõidukist koduristmikul väljuda. Milleks treppisõitmisega tüli teha ja sõprade aega viita.

"Ei tea midagi. Eksid ära, pärast hakka veel tagasi tulema ja taskulambiga otsima!" muigas ürituse peaorganisaator.

Nii vuraski auto otse Küllikese maja ette. Koorem kallutati maha ja sõit jätkus.

Unustati, et sõiduki lahkudes valitseb hoovis pilkane pimedus. Korteriukseni jõudmiseks tuli aga proua dramaturgil mööduda kolmest männist, läbida 3 meetrit peenravaheteed, ronida üles mõnest lagunenud trepiastmest, leida uks, lukuauk ja mis kõige olulisem: võti!

Kui ta tuppa pole jõudnud, eksleb veel siiamaani. ;)

09 oktoober 2016

Folkmeister 10

Sõbrad kutsusid sünnipäevale.
Läksime.
Võtsime ise ka igaks juhuks pillid kaasa.
Selgus, et me pole suuremad asjad muusikud, aga Viljari virtuoosliku helipulditöö tulemusena täitsa kuulatavad.

Oma versiooni etnokulbist kinkisime juubilarile, kes meie meelest on kõige meistrim folk.
Väga äge pidu! Palju rõõmsaid tuttavaid ja mõnusat muusikat.
PALJU ÕNNE JA KOHTUME KÜMNE AASTA PÄRAST JÄLLE!
Ei. Aasta pärast. Meie saame siis 35.

05 oktoober 2016

Õpetajate päev e. Hashtagitud diiva

5. oktoober - esimene õpetajate päev sel aastal. Rahule jäi kogu koolipere ning loodetavasti kujuneb sellest tore iganädalane traditsioon.

Albu noortekasse kogunes suurem osa teatri naisliikmetest. Puudusid Kadi (kellele teatrijuht oli unustanud tundidest vabastuse kirjutada) ja Merike, kellel loodetavasti on homme puudumistõend ette näidata, sest muidu läheb põhjuseta puudumisena kirja. :P

Võimalik, et ta lootis meist pisut puhata.
Ilmaaegu.
Sõpru tunned sellest, et nii kui selja keerad, mingi käkk sulle kokku käänatakse.

Foto on tehtud enne põhjalikumat tordisöömist, kui me veel pildile mahtusime.

Fotolt ei pääsenud ka Merike. Pildil oleval hashtagil klõpsates pääseb nüüdsest ligi kogu tema kohta käivale teatri- ja isiklikule infole: rollid, esinemiskohad, õnnestumised ja fopaad, aga ka päeva mõtteterad, hetkemeeleolud, liikumiskiirus ja -suund ning palju muud huvitavat. ;)

Olge meiega! :D

04 oktoober 2016

Armastusega Heljele

"Kas keegi andis vihje?" usutles sünnipäevalaps, kui Küllike oma katkeval häälel juubelitervituslaulu ette kandis.
Umbes sellisel viisil.

 "Lääne pool ootab üks saar.
saarel lustakas moor,
kes kutsuvalt viipab: "Albu, ahoi!"
Lill või paar - see oleks piir,
lisaks napp suveniir:
kas kajaka kaelarihm, pootshaak või poi.

Siis jääb minna meil vaid Saaremaale.
Võtta Vana Tallinn (rõhk viimasel silbil) ja ruttu teele.
Jätta korraks kõik muu. Saaremaale!
Sinna, kus on Helje. Sinna veel."

Ükskord me tuleme niikuinii!

Seniks virtuaalne roos
ja kallistused.

Grupipilt õnnestus jube hästi. Nii selget fotot pole ammu jäädvustunud. Viga on vaataja prillides. Jälle pahempidi peas?
Õhh, Helje, Sa oled meile kallis!
Möödugu pidustused lõbusalt ja maitsvalt!

Ja tunne rõõmu, et meid füüsiliselt kohal polnud, sest tänane näitekakogemus näitas, et me sõime palju, lobisesime üksteisele sõna andmata ja juba enne teist liköörikommi istus Merike prooviruumis kaks tooli katki. :D

"Õnnetusi ikka juhtub," nentis Viljar elutargalt, kui kuulis, et Sul täna juubel on.
:P :P :P

02 oktoober 2016

Septembrist oktoobrini etendustega Viljandimaal

Ehk siis teatrituur 30.09-01.10.2016

Sissejuhatav poepeatus Põltsamaal.
Küllike on prillid koju unustanud. Tutvub kaubavalikuga käsikaudu. Õnneks selgub, et ka rahakotti pole. :D

"Kaua meil siit veel sõita on?"
"15 minutit. Või isegi 10. Tiit veel helistanud ei ole? Ootab 19.35-ni, siis helistab." (Oleme plaanides kavandanud kohalejõudmise kella seitsmeks.) :/
Aga Tiit tunneb oma truppi. Ei muretse.

Leole ei tule tagatuba tuttav ette.
Küllike ja Mare valmistuvad valeks etenduseks. Õnneks taipavad ruttu oma eksitust.

Merike saab seekord etenduses süüa õige omapärast rooga. Repertuaarist "Elevant" ja "Mürts" (või midagi taolist). :D
"Kuidas maitses?"
"Ma ei söönud. Koukisin  natuke alt."
"Tekst küll selle etenduse oma ei olnud," kommenteerib lavastaja.
Makk ka mitte. See ununes... teise bussi. :D

Teeme öise orienteerumisringi. Surnuaia punkt jäi kehva varustuse ja julguse puudumise tõttu läbimata. Fotojäädvustusi ei nõustuta teistega jagama, niikuinii olid igal pool kaamerad üleval ja salvestisi näidatakse järgmise nädala Krimis.
 Tunneme end hetkeks kuulsatena.
Hommikusöögilauas tutvustab Hovard kohalikku poliitika- ja kultuurimaastikku ning tulevikuplaane. Loodetavasti mahume meie ka sinna.

Veljo kirub Küllikese majakatust. Õnneks olevat tal propelleriga tööpüksid, millega saab ohutult korstna kohal sumiseda. :P

"Ma ikka ei jõua ära imestada su keskendumisvõimet," kiidab (?) Merike Küllikest.
"?"
"Kuidas sa suudad sellise laulu- ja tantsupeo keskel magada?"
Ups. No kes see oskas madratsit saalinurka lohistades arvata, et sealt hakkavad rongkäigud, tantsukollektiivid ja laululained üle liikuma. :D
"Mina ka magan, kui uni on," kaitseb Veljo.
Veendume varsti. Imestame. :D

Enne ärasõitu naudime jalutuskäiku sügishommikuses Kolga-Jaanis. Mare korjab põue, taskud, kapuutsid ja pihud kastanimune täis. Ta ise ka veel ei tea, milleks täpselt, aga ON vaja.
Vabaõhulavaprooviks sobib "Hamlet".
Hamlet - Aire
Hamleti isa vaim- Leo
Laertes- Viljar
Ophelia - Mare
Rosenstern ja Guildencrantz - Küllike ja Merike. Kuna nad ei suuda omavahel osi jagada, võetakse kummastki pool.
Õuenarr/žonglöör- Enno
Gertrude, Claudius, Polonius, Fortinbras, Horatio - Maarja või Erko või Veljo.
Lepime lahkumisajaks kokku 10.00
Paraku. Ca 11 paiku otsib kogu kollektiiv Küllikese telefoni.
Leiame tuttava mütsi ja patsikummi, aga mitte mobiili.

"Ma ei käinud sellega kuskil!" pomiseb dramaturg.
"Pakkusid ju Leole maki asemele!"
"Siis võib kuskil akside vahel olla."
Ei ole.
Kõik otsivad. Kõik on paanikas. Ainult Aire jääb rahulikuks. :P :P :P

Mobiil leitud, lehvitame peremehele ja lubame tervitussõnad edasi anda.
"Kõik asjad olemas? Keegi maha ei jäänud?" usutleb Hovard.
Ei. Tiit natuke jäi, aga ta pidi kahjuks laupäeval ühes teises kohas olema.

"Kuhu minna tahate?" uurib bussijuht. Ligi neli tundi on aega järgmise etenduseni.
"Ei tea. Vii kuhugi!"
Kihin-kahin. Nagu ikka. Nokkimised. Pakkimised. Pakkumised.
"Leo, miks sa helistad, ise istud mu taga," imestab Mare.
"LEO!"
Selgub, et oleme ta maha unustanud. Tõelised sõbrad!
"Oleks pidanud testima, kaugele te ilma minuta sõidate," muheleb Leo ja ulatab Merikesele tolle mahaununenud froteerätiku.
"Karta on, et kaugele."

Vaatame väärsusi.
Veljo räägib turbaväljade kahjulikkusest, kolmekümnest protsendist ja osooniaukudest.
"Istutame täis! Vähemalt selle siin. Meil on kastanimune!"
Aga Veljo laidab mõtte maha. Et siin kooritakse veel ja meie töö ei kannaks vilja.

Käime rabatorni ja -järvega tutvumas.
Mare avastab karu. Või põdra. Lehm ei saa ju rabas olla. Või siiski? Mustvalge.
Märgatakse, et korviga. Suukorv?
Stendil on kirjas, et rabas võib näha linde. Selge. Järelikult hoopis toonekurg.

Kuhu edasi? Arvata võib, et Ukusse. Maarja on ju pardal.

Erko tormab tädipoega kaisutama. Natuke pelgame, et otsustab rabamatka kasuks ja me jääme ilma olulise osatäitjata. :)

Täitsa kogemata toob juhus meie juurde Ane. Üritatakse kaasa röövida, aga tütarlapsel on plaane. Lubab õhtul tulla.

Kolame Uueveskil.
Kogeme toredat treppi ja silda, näeme noori trikirattureid ja kaskadöör-sööstlaskujat.
Pärsti jõuame peaaegu tund plaanitust varem. See sobib hästi eriti neile, kellel on kõrgenenud huvi tualettidega tutvumise vastu. Loodus on ka fantastiline muidugi.
Imetleme sügisnäitust. Lisame ka omalt poolt ühe eksponaadi, aga ta põgeneb enne, kui jõuame nimesildi juurde panna.
Raamatukogus
on väljapanekute hulgas silmatorkaval kohal Mare kujundatud kaanega raamat. Aasta oli siis... 1996?
Leo satub soengumodelliks. Võidutöö "Saunamees 2016"
Pärstis on laval päris saun!
Ainult et kuidas sellesse seina ja sauna vahepilusse korraga 5 inimest ära mahutada?
Edukalt.

Veljo etendus-sõnavarasse lisandub "URRRR!"

Erko takerdub kitsas lavataguses kopsikusse ja nakkuskartlikuna käib saunas sokkidega. :D
Mare ja Küllike üritavad röövida Maarja lõpuspurdi kuulsushetki.
Aga üldiselt saame hakkama.
Tore näitlemiselamus.
Kallistused Olgale! Silvilt ka.

Püüame bussijuhti õigele teele suunata. Sõidab ju täitsa valesti!!! Imekombel jõuab ta sihtkohta kiiremini, kui suunajate õiget teed pidi oleks saanud.

Puiatu. Super äge maja. Miks me varem pole sattunud? Anname Sirjele tervitused üle ja vabandame, et pärast peole ei saa jääda. :( :( :(
Kohe kuidagi ei saa.
Maarja käib enne etendust Jääraku Herpsi otsimas. Teistel on ka põnev. Silmame lendavat kukke, rohelist käivitub-iga-ilmaga-traktorit ja muud huvitavat.
Kohta ennast nagu polekski - paar maja ühel ja teisel pool, aga küll on palju publikut! :)

Leo kohtab oma kunagist rahvatantsupartnerit. Üllet.

Laval on kasutada vaid üks peidupool. Sinna jäävad nii saun kui elumaja. Küllike jookseb seetõttu morsiämbriga mingeid kummalisi riitusringe. :D

Ane kiidab pärast etendust Viljarit tolle inglise keele eest. Et saalis viibinud välismaalane sattunud iga sõna juures elevusse ja korranud järele. ;)
Viljar õhetab heameelest. Järelikult pole tema keskkooliaastad asjatult kulutatud.

Tagasiteel rebime üksteisel leivaviile käest. Mmm! Soojad alles ning ohtra täidisega! Imetleme masinaid.
Maarja tormab Paides Maksimarketisse pakiautomaati täristama. Vist mingi viimase minuti soodustus. Endised sõjavägilased noomivad küll, et ajateenijatel olnud kombeks paki sisu kaaslastega jagada, aga Maarja isegi ei näita, mida ta sai! (lipsu ja mingi katkise asja sai)

"Lase mind kuskil tee ääres välja," moosib ta bussijuhti. Põhiline, et saaks aga rekvisiitide tassimisest kõrvale hiilida.
Bussijuht peatubki. Kohe. Männi ja Madise vahele jäävas põllumajanduspiirkonnas.
Miskipärast jälle pole hea.

Teisipäeval on proov. Folkmeistri asjus. :P

PS Advokaati ei saanud kellestki. Kõik jäid kanaarilindudeks. ;)