Viru-Nigulast ja Toilast lund otsimas

Albus kompse bussi laadides valitses kõikjal lokkav rohelus.
Leo võitles natuke aega oma koha pärast. Nojah. Kuskil mujal ei ole nii sobivas suuruses auke. Isegi neid peaks tegelikult natuke täiustama.
Maarja põrnitses kurjalt. Nagu ikka varahommikuti. Teda ei rõõmustanud isegi mängimiseks ulatatud istmekäepide.

Rakveres läks "Vaalas" natuke aega. Käisime Marele kübarat ostmas. Poodlemise võis peaaegu edukaks kuulutada. Kui välja arvata, et ostmata jäi kali, kassitoit Ponile, mingi taim... ja loomulikult kübar.
Bussijuht hooples, et oskab teleka tööle panna ning "Musta ja valget koera" värviliselt näidata. Siis me vaatasime natuke aega musta koera lähivõtet.
Küllikesele meenus anekdoot kasukast. Leo naeris ja palus, et ta seda veel mõned korrad räägiks. Kuni meelde jääb. Tuli Tiit, ütles, et see on vana anekdoot, aga naeris ka. Seda, et Küllike niisugust lugu jutustas.

Ervinil oli taas uhke laud kaetud ning tüdrukud said soovitud roopille mängida.
Maarja polnud sugugi rahul kaamerameestevalikuga. Too, kelle kätte aparaat sai ulatatud, kukkus kohe klõpsima, kuigi oli ju jutt, et detailid kuluvad!

Avastasime, et meil on identsed jalanõud. Absoluutselt ühesugused. Ainult väike värvi ja tegumoe vahe.

Appi, kui lõbus publik! Nii äge! Üks meeshääl müristas eriti tihti naerda. Püüdsime ära arvata, kes naerja on. Lõpuks jäime Irina juurde. 

Lisaks kenale majale ja ilusatele vaadetele oli neil väga võimas kunstinäitus. Dramaturgi lemmikuks jäi teos "Mehis" (teiste nimed ei tule meelde) :D

Igatahes VÄGA vinge koht. Kuku või pikali.

(Leidus ka kukkuja.) ;)

Et järgmine esinemiskoht ootamas ja sinna pikk maa, alustasime reisi.

Möödus aega palju või vähe... igatahes jõudsime kohale. Seekord lausa tund varem. Taas uhke pidulaud.

 Võtmetegelane läks varakult rolli sisse elama ja teksti meelde tuletama.

Leo on oma võileivaga ettevaatlikuks muutunud. Peitis selle pintsaku põuetaskusse. Püüdsime sinna küll grupikallistuste varjus šokolaaditükke lisada, aga ei õnnestunud.

Noh, vähemalt leidsime ühed nukrad teksad. Ilmselgelt polnud nad ammu vorsti söönud. :P

Saapad lendasid madalalt, kuid kaugele.

"Te olete nii toredad!" õhkas Mare. "Keegi ei nurise..."
"Me blogime!" kihistavad Aire, Maarja ja Küllike. "Ja hakkame seda siis iga päev jagama ja laikima!" :P

Kaisa küsib, millal järgmine kord kohtume. Mm... kevadel? :)
Kohe näha, et oleme merele ligemale sattunud. Mõlemast kohast pakitakse meile väga ilusti kokku pandud kaladelikatesse kaasa.
Ka see maja on nii äge, et kuku või pikali. Aga miks kogu aeg üks ja sama kukkuja peab olema? Harjutamine teeb meistriks. Kevadisel teatripäeval saame lavale saata oma parkuurija.

Ilmaolud on muutunud. Tuul. Sademevalik. Kodust tulevad teated, et kuni meie lund otsime, on lumi meid leidma läinud.

 Viime Maarja poodi ja Merikese panka. Mare läheb ka. Poodi. Kaubavalik võtab tal jalad nõrgaks.

Tiit kiidab, et sellised tuurid on toredad. Kus saab rahulikult etendust vaadata ja pileteid olla ka tore müüa. Ja et eriti huviga vaadanud ta "Trepikoja" lõppu. :D

Albus uurib Erko, kuidas lumi maha tuli. Jäljed näitavad, et ronis mööda seda puud.

 Lumemängud.

 Ja kodutee.

Trepikoda bussi ja Alaveresse!

Vaevalt pardale astunud, algas tavaline mitmehäälne sõnamulin. Ega pole ju ammu näinud! Teisipäev oli... nii ammu.

Sõitsime. Veljo kurtis tiheda töögraafiku üle. Et pole aega duširuumi ehitada. Küllike avastas, et on ehitusmeistrit otsides kogu aeg vales suunas vaadanud. 

Mare muretses, et koju jäi toatäis põngerjaid.

Aire tögas Merikest, et kas koerakostüüm ikka kaasas. Kunagi Saaremaale sõites Maiu garderoob ununes...

Küllike rõõmustas, et tema pere "Trepikoja" vabaõhuvariandi ära nägi. Ja kiidusõnugi jagus. Näiteks see kilukoht meeldis...

"ÄÄÄÄÄÄ!" karjatas Aire. Selge. Järelikult kalad jäid maha.

Õnneks tuli Erko oma autoga ja õnneks oli ta veel üsna infojuhi kodu lähedal. Õnneks on mobiilid!

"Mine, võta mu külmikust kilukarp!"

Mõtisklesime, mida oleksime teinud, kui Erko oleks kaugemal olnud. 

"Oleksid singiribad võtnud!" pakkusid Mare ja Merike.

"Oleks Jägalast forelli püüdnud," pakkus dramaturg. Mis tema ka kellaaegadest või  vahemaadest teab. 

Maarja huligaanitses. Lõhkus ära istmekäepideme, tõmbas kardinanurga ripakile... midagi oli nagu veel... Ja siis hakkas häälekalt nõudma mugavamaid tingimusi ja uut bussi. Tema raev oli mõistetav. Me ei jõudnud Alavere poodi.

Veljole oli rahvamaja asukoht teadmata. Ta on küll mitu korda seal korstnaid pühkinud ja kord ka klubi kõrvalt lasteaiast kellegi kaasa võtnud. Aga kus rahvamaja võiks asuda?

Mõõtsime lava korralikult üle. Pikkus, laius, kõrgus, sügavus, diagonaal... Mahume!

"Kas on võimalik, et ma pole siin enne käinud?" imestas bussijuht. Oli küll. Võimalik.

Asju sisse tassides surus sohver naisesinejaile pakiruumist sõrgkange kätte. Et tütarlastel oleks turvalisem liikuda. 

Mare oli paigast vaimustuses. Kangasteljed. Keraamikaring... Nii elus maja!

"Võib-olla sellepärast, et siin  ei tehta sporti?" pakkus Merike. Võimla moodi ei olnud küll. :)

 

 Avastasime ka uue ürituse, kuhu järgmiseks minna. :)

Erilist atribuutikat kaasas polnud, aga ka pisividinatega saab segadusi tekitada.  Näiteks Sveta originaallokirullid sõitsid ringi Tiidu autos. Aire tõi oma rullid. Head rullid, aga näitlejatari lühikesed juuksed ei ulatunud nende ümber. Tuli käepärast olevate vahenditega rulle toestada. :P

Merike nurises, et jumestuskunstnik joonistas talle vurru suhu. Ja veel üks suur ebaõnn! Tupsu osatäitja oli toeka lehma säärekondi pessu pannud, aga see tõmbus kuumas vees kümnesentimeetriseks kokku.

Rahvast kogunes ohtralt. Enno tuli ja teatas, et Maarja, kes ees pileteid müüs, oli sunnitud pooled tagasi saatma. Aga et kuna ta saatis ära igast paarist ühe, läinud ka tolle kaaslane. Nii et valmistusime lavale astudes tühja saali nägema. Tegelikult avanes imeline vaatepilt.

Hetk enne algust meenus, et pole ju Tiitu, kes tüki sisse juhataks.

"Viljar! Sina lähed!"

"Sul on fliis ka! Näita seljatagust!"

"Ütle midagi ilusat!"

"Et telefonid ja..."

See oli meie matkimisvirtuoosile ja helipedandile paras katsumus. Ei jõudnud häält lavastaja omaks kruttida ega midagi. Aga sooritas ülesande hindele "suurepärane".

Viimasel ajal on mõnel näitlejal rolliuputus, nii polnud me lõpuni kindlad, milline etendus käima läheb. Et kui ikka Leo lavale marsib ja ütleb: "Sa oled siin muidugi mingi allegooria peal väljas..." 

Küllike unustas laval Marta peale karjudes, et Marta - see on tegelikult ta ise.

Leo märkas, et keegi on akside taga ta kilesse mähitud võileiba kiskunud. Kontrollis üle. Korras. 

See inspireeris. Vahendite nappusel leppis keegi tundmatuks jääda sooviv kurikael papitükiga. Nii tore oli vaadata, kuidas Leo leiba hammustas ja vorst kerkis nagu vinnastuv hiirelõks. Kahjuks papipalani ei jõutud, paharet purskas naerma. 

"Mis sa naerad, ta saab ju aru!" kurjustas Maarja. Aga hilja juba.

Lava pole väike, kuni me sinna ühes reas kummardama mahume. Mahtusime. 

Küllike jäi kunagiste klassiõdedega juttu puhuma ega võtnud lavakoristustöödest osa. "Tuled meiega või kasutad enda sõidukit?" pakuti talle luuda. Häh, te isegi ei aima, mitme valgusaasta kaugusel jutustajad sel hetkel asusid.

Tagasiteel viis bussijuht Maarja poe juurde. Et käigu siis ära. Aga tütarlaps ei läinud isegi aknast uurima. Järgmine kord oleks ju lihtsam. Tead juba ette, kus mis asub ja saad ostud kiiremini sooritatud.

Korraldati kährikuloendus, aga et kõigile mütsiks ei jätkunud, lõpetati safari ära.

Kui Mare koju jõudis, valitses majas öörahu. :)

Proov enne Alaveret

Suvine suureõuetükk

tuleb lavale mahutada. Väga väikesele lavale. :P

Noh, Alaveres on vast natuke rohkem ruumi. :)
Kohtumiseni! ;)

Maarjapäeva pidustused

Oli tort. Salat.

Lilled.

Kingitus pidi peaaegu andmata ununema.

Freddy tuli õnnitlema üksnes seepärast, et tüüp on samast tähtkujust. No ja et sai kodust välja. Ja autoga sõita.

Pidu peoks. Proov toimus ka.

Äärepealt oleks postitus tegemata jäänud

...sest vaata, mis sa vaatad, ei leia saalist vähemalt kolme näiteka tegevliiget.

Üsna viimasel hetkel lendas abistav ingel õlale. Nüüd et... kummale? :P

2. novembril Albu Rahvamajas "Kaitseingel minu õlal".

PS Palju õnne, kets!

"Testamenditäitjad" Rakveres

Kõigepealt tuli Küllike ühelt poolt. 1,5 km. Kontskingadega (ikkagi teatrisse!). Läbi pimeduse. Taskulamp peos ja helkurvest seljas (hea, et enne teatrimaja tuli meelde seljast ära võtta, muidu oleks ehk hakanud rõdult näitlejatele valgust silma peegeldama). :D

Siis tulid Maarja ja Merike. Teiselt poolt. Piletitega. Ja Mare (kolmandalt poolt) kogus kõik pardale.

"Kas te olete kindlad, et me peame siia minema?" ebales Merike, kui me treppidest muudkui tõusime ja tõusime ja tõusime... Tundus jah, et mõni aste veel ja siis on katuseluuk. Aga ei. Rõdu tuli. :D

Teine ebaluskoht saabus, kui Mare istmekõrgenduse tõi. On need ikka selle jaoks? Kindlasti lastele. Teeme selfie? Ei jõua...

Pooled meist olid teksti lugenud ja toimuv seega etteprognoositav. Mare nõudis eelinfot. Merike nõudis saladuses hoidmist.

Vaheajal avastas Merike, et otse meie all on tuttavat rahvast. Tekkis küsimus, miks me autoga tulime? :D

Plaksutasime. Plaksutasime veel. Siiralt. Vaimustusega.

Garderoobis märkas Küllike, et numbrisedelil on tema vanus. Ja et Maarja on ainult aasta noorem. Ja et Mare ja Merike näevad sajakümneste kohta täitsa elusad välja.

Ei ole imelik. Üldse ei ole. Kõik teevad nii... :D

Ei saa taas kord kiitmata jätta: naistekambaga on tore poodelda. Keegi ei vaata viltu (või kui, siis see noormees poeuksel, kes end eriti otseks ei suutnud ajada.)

Tagasiteel võtsime kokku kõigi kohalviibinud näitekaliikmete teatrimuljed. 

Positiivsed. Väga positiivsed. Ainult Maarja ei suutnud leppida topeltlõpuga. Sest Hargla on HARGLA ja ei mingit isetegevust! 

Mare püüdis vaigistada, et ehk oli autoriga nii paika pandud, aga Maarjalt kostis kindel ei. Polevat võimalik. :D :D :D

Tegime tulevikuplaane.

Mõtisklesime oleviku metamorfooside üle. 

Näiteks, kuidas said mutimurdjatest kosmosemutid.

Taskulamp kukkus pagasnikusse. Ja tuli sealt välja. Selline vaikne juhtumiteta tagasitee.

Tore oli. Võiks varsti jälle minna. :)