Kuna mood nõuab, et kõik käiksid vähemalt korra nurmenukuväljal õitesse piilumas, käisime meie ka. Üks osapool puges selle taha, et pole prille kaasas, teine süüdistas, et ta ei saa midagi aru, kuna halvasti seletatakse ja dramaturg pidi üksi rabama.
Kui segavad faktorid olid juba korduvalt loendamise sassi ajanud nurinaga, et kui nii veel kaua viivitatakse, ei jõua me kuhugi, suundusime edasi Soodla veehoidla juurde, mida me oleme mitu puhku möödaminnes puude vahelt näinud, aga pole olnud aega ligi astuda. Nüüd astusime.
Isegi väike piknik toimus.
Peale söömaaega ja tukastamist tahaks kultuurne inimene duši all käia. Käisime.
Sooja vett nappis, aga kahhelpõrand oli vaimustav.
Lubasime fännidel endaga koos pilti teha.
Juuste föönitamiseks vajasime elektrit. Ei hakanud Jägala joale jaama ehitama, otsisime koha, kus see juba olemas on.
Kui tükk aega kännuhunnikut põrnitseda, võib tunduma hakata, et näed linde...
Pingviinid, kes muud.
Kuna tahtsime enne pimedat ka mere äärde jõuda, jätkasime teekonda. Ausõna, meie seda sinna seina peale ei joonistanud. Küllike kindlasti mitte, ta oleks rohelise teinud.
Valklas väsis Maarja meie seltskonnast ära ja läks metsa alla teist transpordivahendit jahtima. Naljatilk, seal ei liikunud isegi hanesid, kelle peale hääletada.
Aga ilus oli olla.
Maarja ütles, et tahab koju ka sellise teha, seepärast passisime kuni lahkumiseni, et ta lampe kaasa ei keriks.
Merike lindistas merelaulu.
Õppisime uue sõna: lauter.
Tagasiteel tegime Valkla mõisahoone ees pilti.
