Viisu poiss 10

20.08. kuupäevale sattus meil veel üks oluline sündmus, mida tähistada - "Poiss põleval laevalael" 10. etendus (mis võib jääda viimaseks, sest Jüri, Renate ja Kristiina plaanivad laia maailma gümnaasiumiharidust otsima minna).

Kodust rahvamaja remonditakse. Meile tähendab see, et näiteringi varandus on segi pööratud ja veidi ka harvendatud. Elekter on välja lülitatud. Tiidu "kükloobi" valgel vajalike rekvisiitide otsimine osutus üpris keeruliseks.

Näiteseltskonna transportimiseks kogunes neli masinat. Valisime kaks turvalisemat.

"Paistus küsiti, et kas see surev naine kukub teil alati niimoodi," kiusas Leo Merikest.
Surres ei vaata ju, kuidas kukud," kaitses end Merike. "Kas oli väga hullusti?... Võib ju nii teha, et ma kukun sirmi taha... Või ma võin ära jalutada, et mul hakkas väga halb ja siis Hilja tuleb ja karjub sealt, et..."

Eiii! See kukkumine on üks parimaid kohti üldse!

Kauss jäi ikka maha.
Kook oli koogipakkujal plaanis poest tuua, ainult et poel oli plaanis pühade puhul kinni olla.
Õnneks küpsetas Kalev juubelikoogi. (Nämmmmm!)

Kas just vabatahtlikult, aga juubelietendus sai Viisus antud vabaõhulaval.

• Palkidest lavakoda jäänuks publikust kole kaugele.
  
• Tuul võinuks jutu enne rahvani jõudmist minema pühkida.
  
• Loojuv päike võinuks katusealuses toimuva hämaruselooriga katta...

Õnneks arvestab meie lavastaja igasuguste oludega ja kaasa sõidutatud sirmidest kerkis kaks hubast varjendit.
Puhkepäevi eirava traktoriga Tiit siiski arvestada ei osanud. :D

"Kujutan ette, kuidas päike sinna vajub (osutamine sirmitaguste suunas) ja me näeme toredat varjuteatrit," muheles kaasa sattunud inspitsent?/teatrikriitik? Liisa. (Etendusejärgselt ei rääkinud ta varjuteatrist midagi. Kurtis hoopis, et kurb oli. Suremise kohas lohutanud teda ainult see, et sirmi taga tõuseb Merike tõe-näo-li-selt taas jalule.)

"Kas te hakkate telekat vaatama?" tundis keegi kohalik rüblik huvi.
"Oi, meil jäi digiboks maha. Ole hea poiss, mine too kodust," aasis Leo.
Ei läinud õnneks.

Merike üritas kitsastes ja halvastivarjatud oludes sukki jalga ajada. Põrandalt üles ukerdades haaras ta kahe külma käega Küllikese põlveõndlaist.
"AAAAAAAAAAIIIIIH!" kaikus ehmatuskilje üle Viisu.

Valeraha jäi kadunuks. Leo leidis matuseraha oma rahakotist. Tsikli juppide jaoks korraldasime näiteringi-sisese korjanduse.
"Mõtle, kui su viiesajane kukub siia lavalaudade vahele!" ahastas Küllike. "Me hakkame veel põrandat üles võtma."
"Sa lihtsalt EI PILLA seda maha!" manitses Leo.

Kristiina vajas peopileteid. Jüri leidis talle rahakoti vahelt (mitte just kõige siivsamate piltidega) mängukaardid.

"Võta laualt nõud ära ka!" kamandas Jüri nõude laualetoojat. "Ma ei saa siin lauda veeretada. Pean tõstma."
Hea küll, aga millal? Kas siis, kui politseijaoskonda torman või kui keset pidukära kallimat saatma lippan? :P
"Ma lähen ratastooliga seda põrandat mööda nagu tõsine adramees," tegi "ema" vaikselt muskliproovi.

Vahetult enne algust saabus veel publikut - Erko! Nii armas!

Et kuidas etendus? Hästi. Nagu ikka. ;)Kõige ladusamalt läheb tavaliselt debütantidel. Seekord siis Annikal.
Rene "karnevaliriided" olid eksikombel sattunud vale sirmi taha. Aga ta kombineeris olemasolevatest.
"Ega mul udara asemel aju pole," artikuleeris Jüri vastas-sirmitagusest hääletult ja seda ilmekamalt Rene keelevääratuse peale.
Ka teistel juhtub."Ütle Kuldarile, et ta mind vaatama tuleks."
"Miks Kuldar???"
"Virge lubas mulle matemaatikaõpiku tuua. Kuldar aitab mul teistele järele jõuda."
"Küll siis Virge aitab."
"Mamps! Kas tahad, et ta su poega ohmuks peaks?"
"Olgu pealegi. Ma ütlen Virgele."

Viimases pildis tekkis Rene ja Kalevi dialoogis hetkeks paus. No mis? Tekst meelest? Aga ei. See oli Kuldari kurvastus Kairi mineku üle. Nii suur ja nii siiras. Nuuts! Palju kurvem, kui kümne sentimeetri kaugusel Rene näost ahastuskarjeid kuuldavale tuua, kui too ilma igasuguse emotsioonita lõuga vahtu ajab.

Ei noh. Lahe oli. Jahe ka. Seda kohe kindlasti :)

Piltide autor Kairi Kapitonov.