11 veebruar 2011

Pere noorim

Meie näiteringi pesamuna (3) on poole aastaga väga seltskondlikuks muutunud. Kõik on omad ja kõigiga kannatab mängida.
"Küll sul on palju mänguasju!" (Põnn on ühe lava taga järgeootaja leludega ümber piiranud.)
"Mul on palju mänguasju!" nõustub mudilane ja paneb oma kolm hobust, hülge, päkapiku, munakella ning korraks ka iseenda "tuttu".
"Vaata, mis see on!" jalutab ta sealsamas lavale ja puistab rongijaamapingil istuva Eda vana koogikalendri lehtedega üle. "Ma lõhkusin selle ära!" tunnistab laps ausalt.
Kuna Edal ei ole hetkel eriti aega vastata, tuleb tilluke koogiasjatundja aksidevahesse tagasi. "Vaata, mis siin on! Siin on muffinid! Vaata, mis siin on! Siin on saiakesed!" õpetab ta meelsasti.
Põnni juuksetukk on huvitavalt järguline.
"Kas sa lõikasid endal ise juukseid?"
"Jah. Ma lõikasin endale augu pähe," kinnitab pisipiiga oma armsal beebiporgandihäälel.

Proovi lõpupoole on kõik suured hirmus hõivatud ja tüdrukuke poeb vanaema kõrvale istuma.
Siis läheb tavapäraseks lavakakluseks, millesse ka vanaema aktiivselt kaasatakse.
"Muidu nad astuvad mulle peale," tõmbab põnn ettenägelikult jalgu istumise alla ega tee rüselusest suuremat välja.

Inimene harjub igasugu veidrustega.
;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar