"Miks su isa bussi tagasi läks," pinnime Renet, nähes Tiitu tänaval. Ometi seadis tema esimesena sammud teatriukse poole (kuigi etenduseni jäi siis veel ligemale tund).
"Kutsub bussijuhi ka."
"Tuleb?"
"Tal on plätud."
"Miks ma nii irisevate arvustajate otsa komistasin?" mossitab Küllike. "Mul ei olnud just kõige parem eelhäälestus."
"Nad ei istunud esimeses reas!" usub Mare.
Jah. Me olime juba peaaegu etenduse sees.
Võimas. Armas. Huvitav. Inimlik.
Kahju, et otsas.
"Ei tea, kus bussijuht istub?"
"Ei tea. Ma ei tunneks teda vast äragi. Kui, siis plätude järgi..."
Eda laseb tagasiteel kommikoti ringi käima.
"Kas midagi soolast pole?" hõikab Mare.
"Mul on veel kaks sardelli!" pakub Rene.
"Lase ringi käima," soostub Merike.
Vaikne on. Igaüks näkitseb oma etenduseelamuse kallal.
Südaöö.
"
Ja sellest käigust jääb mulle peale teatrielamuste mälestuseks tulipunane peakate (talvel päris mõnus mütsi asemel pähe lüüa). Pruugib sul ainult kõva häälega oma soovist rääkida ja lähebki täide! Mõnikord...
VastaKustuta