14 aprill 2013

Teatrijäljed Viljandist Viruni e. Me armastame Eestimaad!

Juhtub, et truppi üritatakse kiil lüüa. Nagu seekord: kava näeb ette kaht etendust (Viru-Nigulas ja Karepal), aga Tiit on end Viljandimaa täiskasvanute teatripäevale arvustajaks lubanud. Sõna tuleb pidada. Saatsime Mare turvama, et me pealikule päriselt käppa peale ei pandaks.
(Ei pandud. Tagasi saime mõlemad.)

Kui buss rahvamaja juurde jõudis, oli lavastuse kraam juba õue tassitud ning Leol ratsionaliseerimisettepanekud juurutamiseks valmis. Hämm! Buss jäi üllatavalt tühjaks. Justkui polekski dekoratsioone kaasa võetud.

Aire ootas Preediku tee ääres. Oli ajatäiteks mingi hoone maha lammutanud.

Kuna suuremad lärmajad sai Mulgimaale lähetatud, valitses bussis vaikus. Lugesime Küllikese lemmikajalehte 60+. Erko ostis Rakvere bensukast burksi. Kollektiivi naisliikmed vallutasid (suurema kärata) Raja poe. Küllike püüdis Rakveres pisut giidi mängida, aga kuna Enno jaoks pole Eestimaal ühtki avastamata laiku, võttis ta juhtimise ruttu üle. Või noh, juhtis ta sõidu algusest alates. :)

Viru-Nigula rahvamaja
juhatab Ervin. 
Maja on neil muidugi võimas, 
aga ilma Ervinita poleks seal pooltki nii tore. Üldse hakkab tunduma, et kodumaa on häid inimesi ääreni täis, aga räägime Ervinist: soe vastuvõtt, majaekskursioon, kohvilaud,
innukas uskumine, et küll see publik ka tuleb (tuligi!), muusikatund algajatele roopillimeestele, 
slaiditutvustus Pilliroopäevade kohta... Võikski loetlema jääda, aga meil on pool päeva ekskursioone ja esinemist veel ees. :)

Meri on neil kohe maja taga. Ausalt. Me nägime kadakaid, kiviaeda ja laeva! :P
Viru-Nigula oli Küllikese hiilgerollipaik. Ühel hetkel tundus talle, et kõik lavalolijad eksivad, väljaarvatud tema: Erko jäi lavalt allatulemisega hiljaks, Maarja läks enne Merikest, Merike tegi lava ees mingit tükki-kirjutamata pantomiimi, marssis siis ukse juurde ja sisistas: "Sa pead ka siin olema!"
Kuulekalt sibas Küllike lava ette, teadmata, kuidas kaost likvideerida, aga ennäe! Korraga käis klõps ja stseen käivitus. Selgus, et Erko-Merikese dialoogini on veel aega küll. :P

Merike rahuldas oma kättemaksuhimu: "Kaua see sul juba seljas on olnud?" venitas ta partnerit särgisabast. Ja lõpus Airele: "Kõigepealt vannituba, siis esik, siis köök... magamistuppa pole tahtnud teda veel vedada?"
Ai. See ajab ju naerma. Ja mitte ainult publikut. :D

Aire rebisime jõuga bussi. Tema süda jäi Viru-Nigulasse.

Enno arvutas, et meil on 45 minutit vaba aega ja viis meid Kundasse ekskursioonile: pealmisse ja alumisse linna, karjääri ja randa...

Karepa oli taas üks tore leid. Rahvamaja näeb neil küll uhke välja, 
aga suuremat asustatust ümbruses silma ei hakanud, nii et valmistusime leppima: publiku moodustavad kaks uksetaguses kolavat koera. Tegelikult kogunes rahvast rohkemgi kui eelmisse etenduspaika. Ja Küllikese EMME tuli! :)

Karepal pani Enno etendusele särava punkti. Püksirihmapandlaga. :D
Lavatrepp on... lõbus. Kitsaste, aga see-eest väga järskude astmetega. Käpuli ülesminek õnnestus  juba hästi, käpuli allatulek vajaks veel lihvimist. ;)

Sõbrunesime Võsu trupiga, püüdsime vahepeal Mare ja Tiiduga omi muljeid jagada, aga nad ei võtnud toru. Tegime trupika.
Korra juba kodust väljas, viskasime silma peale ka teele jäävatele vaatamisväärsustele. Kõige muljetavaldavam oli kahtlemata meri.
Mõisad meeldivad muidugi ka.
Enno on nii tore bussijuht. Tänutundest värvisime ta bussi punaseks. :(

Kahe nädala pärast Saaremaale!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar