Sõbralikus naaberriigis õppereisil, loomepuhkusel ja teatrit reklaamimas

Selleks, et mingi üritus siia blogisse üles saaks tähendatud, peab see olema otseselt meie teatriga seotud. Alljärgnevas on seoseid ridamisi.

Teatri dramaturg ja üks esinäitlejatest otsustasid

• tutvuda, kuidas tehakse teatrit Soomes, 
• uurida, millised on sarnasused-erinevused kahe naaberriigi teatrite vahel,
• luua uusi kontakte ja 
• loomulikult tutvustada meie kohalikku näitetruppi.

Aega raiskamata asuti teele.

Et tee polnud lühike, jõudis Küllike ära rääkida oma mõlemad uued tarkused.
"Kas sa tead, et prussakas suudab elada üheksa päeva ilma peata?" kilkas ta.
Merike mühatas.
"Huvitav, mille peale ta küll loodab?"

Näh. Ei mingeid elevuse ilminguid. Võtame järgmise.
"Kas tead, milline loom ainsana ei suuda hüpata?"
Merike ei teadnud.
"ELEVANT!"
"Selles on oma loogika," ajas Merike oma joont. "Õhku hüpates kukuks ta ju auku."

Mh. Et siis praktilistel kaalutlustel, mitte füüsilise suutmatuse tõttu...

Laevale jõudnud, võtsime sohvadel kohad sisse.
"Kui on rohkem rahvast, siis kõik see on siin täis," teadis Merike, tõi ajalehe ja leidis sealt vajalikku lugemist. Ka teatri kohta. Hiljem tsiteeris ta igal võimalikul juhul Andrus Vaarikut.

Küllike luges horoskoope. Need ennustasid kohtumist veidrikust tuttavaga ja kuuma suhet. Selle jutu peale nagu ei tahtnudki hästi minna. Aga ega saatuse eest pääse. Ehk on Soomes veidrikud vähem veidrad? Ja kuum on ehk põhja pool vähem tuline. Sooja vastu poleks iseenesest midagi.

Silmad lehelt tõstes avastas Küllike, et veidrused on alanud. Kuigi ilusal vagasel hommikul võiks veepind virvendada või kergelt lainetada, see hoopis voolas. Ja kiiresti voolas. Kiiremini igatahes, kui laev sõita jaksas. Misasja??? Korraks tekkis juba hirm, et rooliti kogemata Pirita suudmest sisse. Ainult et kuidas jõgi nii lai on?

Ei hullu. Selgus, et horoskoopide uurimise ajal keerati laeva nina teisele poole.

Vilunud laevareisijana nõjatas Merike end sohva seljatoele ja heitis laevas toimuvale äraoleva pilgu.
Küllike nii vilunud polnud, aga üritas vähemalt muljet jätta.

Röötsakil seljatoel, märkas ta, et Merikese pea kohal, tugisambast välisseinani, jooksis laes samba laiune lõhe (oma 30 cm vähemalt). See on ehk sisekujunduslikult põnev, aga kas ei või juhtuda, et keegi sealtkaudu alla sajab? Ja veel... APPI, KUI ÕHUKE ON LAGI! Napilt sentimeeter. Merike läks kolama, Küllike pigem üritas sohvat aknale lähemale saada. Kui ülakorruse põrand niisugune on, siis vaevalt et aluminegi teistsugune tehti. Ehk välissein on toekam.

Iste ei tulnud maast lahti. Kiskuda ei tihanud. Küllike katsus end võimalikult ühtlaselt võimalikult suurele pinnale jaotada.

Merike naases oma istekohale.
Tema seljatagusesse jäid avatud riidekapid. Aga kus on garderoobitädi? Niimoodi valveta hoitakse? Usaldavad inimesi? Või otsustati lihtsalt seekord nii? Lubas ju ligi 20 kraadi sooja, kes see ikka mantliga tuleb.

Läbi laelõhe paistis ka ülakorruse kapp. Üsna kohakuti meie omaga. Täpselt sama värvi. Sama tühi. Samasugused tühjalt kõlkuvad riidepuud. Ainult et... TAGURPIDI???
Äh. See polnudki pragu? Hoopis peegel.

Küllike võttis sisse viisakama asendi ja üritas aknast välja vaadata, aga koos Soome esimeste saarekestega saabusid ka saarevaatlejad ja varjasid vaate.

Soomes on kas rand laugem või ohtlikud karid kimbutamas. Igatahes jäetakse laevad kaldast märksa kaugemale. Sammulugejat polnud peal, aga tundus, et maaleminekutunnel oli oma paar kilomeetrit pikk.

Sadamas kaaperdas Merike kõige uhkema luksusauto, surus Küllikese sellesse istuma ja läks ise eesistmeil sõitnutega sadamahoonesse tagasi. See muutis Küllikese ärevaks. Juhtimiskogemus nõrk (tagaistmelt veel eriti), linna ei tunne, kaarti pole, keelt ei mõista... Õnneks juhtus samas autos olema Mia, kes paanitseja rumalatele küsimustele jõudumööda vastata püüdis.

Mida iganes sadamahoones tehti, tagasi tulid kõik, istusid masinasse ja õppereis algas.

Et teatreid oli isegi pealinnas palju, ei hakanud me kaugemale minema. Kas just kõigiga tutvuda jõudsime, aga mööda sõitsime vähemalt kolmest. Parema ülevaate saamiseks nõustusime ühte künka otsas asuvasse katapulti ronima, mis meid taevasse lennutas ja seal paar tiiru tegi.

Lennumasin on see teletornikujuline.

Nii et Küllike oleks näinud ära kõik vaatevälja jäävad teatrid, kui oleks aru saanud, millised nähaolevatest hoonetest teatrid on. Merike oleks ehk teatrid ära tundnud, kui ta oleks suu asemel silmad lahti hoidnud, vähem karjunud ja rohkem uurinud.

Kuna mitmel korral on juttu olnud muusikalavastuse repertuaari võtmisest, tutvusime põhjalikult Soome muusikaga. Eriti Merike.

Ühe horoskoobis lubatud veidriku Küllike leidis, aga kas on tuttav või mitte, jäi tuvastamata, sest esiteks oli tegelase nägu värviga koos ja teiseks peitis ta selle üldse mingi lehe taha, kui pikemalt silmitsema jäid ja selle eest raha andma ei nõustunud. Kuum suhe oli Küllikesel ilmaga. Vahepeal lausa peadpööritavalt.

Metroos meenus, et plaani järgi peaksime nüüd natuke soomlastele oma teatrist rääkima ja üldse teatriteemadel vestlust arendama. Kahjuks on Soomes eskalaatorid  liiga kitsad, kõrged ja kiired, nii et alla ja üles sõites olid turistid M ja K suhteliselt hirmul ja kõnevõimetud. Metroorongid liikusid samuti sellise väledusega, et me ei jõudnud sõidu jooksul sobivat isikutki leida, kõnetamisest rääkimata.

Nii jätsime põhjalikuma reklaamimistöö lõunalauda. Meeldivas õhkkonnas rääkis Merike rahvusvahelisi sõnu ja žeste kasutades, kes me oleme, kust tuleme ja millega tegeleme. Kahjuks kogunes laua ümber vaid üks soomlane. Tema poolt juttu juba teadis ja teine pool läks kaduma, kui kohalikku keeleruumi sulandunud Merike oma üpris mõistetava soomekeelse info innukalt inglise keelde tõlkis.

Meile räägitavast sai Merike märgatavalt rohkem aru kui Küllike, kes aga oma ainitise pilgu ja sagedaste peanoogutustega suutis aeg-ajalt oluliselt arukama mulje jätta.

Kimbatuses Soome kodanikult oodati infot nii linna lähema kui kaugema ajaloo kohta, ta pidi oskama vastata, kellele, milleks ja millest on püstitatud kõik tee äärde jäävad ausambad,

taiesed,

teatetulbad. Ta pidi teadma miks ja milleks kasutatakse mistahes maja, mis huvilistele uudistajatele parajasti silma jäi, kes ja miks seal elavad ning töötavad jne jne.

Soomlane oli vapper. Ehk oleks ta mõnest küsimusest (keelebarjääri ettekäändeks tuues) kõrvale hiilinud. Õnneks kuulus seltskonda väga terane tõlk.

Vahepeal torises küll, et me lihtsamaid sõnu kasutaksime (näiteks jäi ta hätta umbusu- ja kergeusukiriku tõlkimisel), aga tänu meie kõigi ühistele pingutustele suuremaid arusaamatusi ei tekkinud ja taas pardale ronides võisime rahul olla: kõik plaanitu sai tehtud.

Edasi sõltub põhjanaabri tublidusest, kas ja kui sageli me Soomes esinema hakkame.

Ütle nüüd! Võõrustajat ei saanudki pildile.
Peab tagasi minema!
:P