Triibuseelikutega Karujahil

Läksime näiteringi noorema põlvega veerandi viimasel päeval kaugele ära.

Kundas toimus 18.-19. oktoobril VII VÄIKESE LAVA FESTIVAL. Meie oleme seal käinud viiel korral. Esimesele ei saanud veel pihta ja üks jäi ära kooli juubeli tõttu. Tublid lapsed teevad ju reeglina kõike- laulavad, tantsivad, näitlevad ja löövad trummi, kui tarvis. Ei saanud nad sel ajal kuidagi kohustustest priiks.

Enne ärasõitu sai natuke proovi ka tehtud. Muidu tegutseme kooli jalutusruumi ühes servas, aga suure sündmuse puhul otsustasime ikka korraks lavale ka ronida. Tänud õpetaja Tiiale, ta vabastas seniks rahvamaja saal-võimla.

Festival kannab nime „Väike lava“, mis tuleneb otseselt lava mõõtmetest (8 x 6 meetrit). Oli tilluke lava tõesti, aga mahutas imekspandavalt palju!

Soojendusharjutused näo- ja näpulihastele vahetult enne etteastet.

Esinemisjärg oli meil üsna alguses, nii ei jõudnudki noortele näitlejatele see õige närv sisse tulla. Hea oli! Lava taga "turvasin" mina, saalis hoidis asjal pilgu peal muusikaõpetaja Kaja. Ma küll rohkem nihelesin ja närisin küüsi, itsitasin omaette ja jätsin üsna kohtlase mulje. Aga ma olin seal vist ikka üksi, ma vähemasti loodan nii. :)

Mängisime maha loo headusest ja kurjusest, kadedusest ja lahkest meelest. Laulusõnad kirjutas meile otse loomulikult Küllike, laulu ja kandlemängu treenis õp Kaja. See oli A.Jakobsoni poolt kirja pandud "Oma tütar ja võõrastütar". Ja muide, see lugu ei olegi nii vägivaldne, kui enamus eesti muinasjutte, täpsemalt loomamuinasjutte! Ainult ühel korral taheti peksa anda, kuni käed lüüa jaksavad. Päris karm!

Žürii oli viieliikmeline ja (nagu õhtusel juhendajate-hindajate koosolemisel selgus) väga sõbralik. Läbi lillede ja delikaatsete teemaarenduste saime oma apsudest aimu ning teisi kuulates kübeke targemaks ka.

Kahe päeva jooksul saime palju häid mõtteid ja uusi sõpru. Õhtune disko koos jäätistega ja suur rongkäik läbi Kunda linna on alati väga oodatud. Siis veel mängud ja viktoriin ja palju süüa, süüa, süüa...



Lisaks sellele, et kõik oli vahva ja tore, premeeriti meid teise päeva lõpus eriauhinnaga SÄRAVA MÄNGU JA LEIDLIKE LAVALISTE LAHENDUSTE EEST.

Ja siis see kõige tähtsam hetk tuligi! Kuulutati välja Väikeste ja Suurte Karude saajad. Albukaid premeeriti VÄIKESE KARU AUHINNAGA.
Sest ütleb ju eesti vanasõnagi, et ega kolm ikka ilma neljandata jää! Viime uue pereliikme vanade tegijate juurde kapi otsa istuma. Seal kolm Karu juba ees ootamas.

Aga mis on sellel kõigel seost Alburahva Teatriga? Tibanatuke ikka! Kui seemet ei külva, põldu ei hari, siis saaki ei saa! Eesti vanasõna. :)

Reti pildid on sellel aadressil. 

Mare pildid leiad siit.

Vaata ka laste blogi sellelt lehelt.