Lugu sellest, kuidas meie teatrirakuke lambavillatekki käis söömas

Kogunesime kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohta. Loomulikult tuli teha grupipilt, sest kolm on ilmselgelt grupp. Rahvast saabus rohkem, aga nad kas polnud veel teatri liikmed või oli liikmepilet pikendamata.

Juba varemgi testitud toredus. Soe toit ja lahke pererahvas. Ja pereloos. Miskipärast kõiki paare tõsiseltvõetavateks paarideks ei peetud. :P

Reklaam osutus vettpidavaks. Mitte, et keegi oleks üritanud alla teha. Lihtsalt, nagu lubatud, külm ega palav ei hakanud. Saatsime katsetele trupi tundlikuima termomeetri. Praad sai söödud. Kaubaga tutvutud. Kärsitumad kibelesid koju, aga temal endiselt ei sooja ega külma!

Enne väljumist otsustasime testamente muuta. Eideringi osas. Ja Merike tahtis ärasaatmist näitekaruumist. Kõigil sukast põrkeleevendid ümber kere. Et tal võiks ka lõbus olla.

Tagasiteel meenutasime muistseid kombineekumme ja kuidas pitsserv sukki killale kiskus. Et "killale" ei võrdu "marraskile". Ammugi "kramaskile". Viimane on marrastuse tõsisem vorm.

Merike ei suutnud meenutada, mis on see, mis kahe inimese vahel sirgeks tõmmatakse. Küllikese vastus ei sobinud. Loosung hoopis. See pole vähemalt nõukaaega meenutav sõna. Mkm.

Merike käskis Küllikesel rohelisest saunalinast lipu teha. Kollase kirjaga "JÕUD!" Jõudu polevat tarviski. Nõrkus olevat veel parem. Raseerijaga froteeaasade eemaldamine olevat igati aktsepteeritav meetod.

Õnneks leiti õige lipp pärast riidekapist lipsupuu pealt üles. Loogiline koht.