Mutid Aravetel

Kuigi teatripäeva hommikule oli jäänud hunnik ülesandeid (täring, maalid, kavad, kringlid, vihmaussid...) suutsime püsida graafikus.

See, et meil fotoaparaat kaasas on, meenus suhteliselt hilja, aga õnneks polnud põhjust muretsemiseks: algusest peale liikus ringi tellitud pildimees, kes ennustas, et igast etendusest valmib vähemalt 200 kaadrit. :)

Etenduste järjekord erines veidi väljakuulutatust, ent kõik lubatu jõudis päeva kestel vaatajateni: 

Esimene etendus jäi meil tehnilistel põhjustel täies ulatuses nägemata, aga juba kultuurimaja juurde sõites võis aru saada, kui tugeva ja pühendunud trupiga tuleb tegemist.

"Ahvikäpp" on meil Paides nähtud. Vaatasime veel. Lootuses, et ehk seekord jäetakse Janek rongi alla ajamata. 

Paraku.

Vaheaegadel kallistasime Janat ja Heljut ning kuulasime Ambla etenduse sissejuhatuseks kohalikke lõbusaid lugusid (aga edasi ei räägi). Annedega on üldse nii, et mis sa siin kritiseerid (pole nagu põhjust ka) või mida arvustad. Nii toredad üleaedsed ja pealegi on meil Veljo kaudu nagu ühine veregrupp või nii... No et kui Veljo lahkus teatripäevalt parima meesosatäitja tiitliga, siis meid absoluutselt ei kõiguta, millise trupi ridades ta mängima juhtus. Võtame võidu iseenesestmõistetavusega oma teatri kontole. :P

Meie fotograaf elavnes Jalgsema etenduse ajal:

"Mutimurdjad".
Jättes kõrvale selle, et autor tegi etenduse eel meeleheitlikke põgenemiskatseid, Maarja avas tekstiraamatu ja üllatus: "Ahah! Et mina olen Katariina?!" või et helimehe arvates on paras aeg kõlareid testida paar minutit enne etendust, kui mõni meist wc-s istub, läks meil tegelikult hästi, sest hirm tundub olevat parim abimees.

Premeerisime end sel puhul arbuusitünniga.

Avastasime, et oleme suurepärane soojendusbänd Tapa "Karu" jaoks: kaevame Merle mõisaümbruse mutikuhilaid täis, nii et Ivol läheb muld kinga sisse ja etendus tuleb veel käredam ja kirglikum. :D

Jäädvustusime pildile koos krahvinnaga. Komplektist puudub vaid Richard, aga meie meelest oleks ta oma nilbe ujumiskostüümiga pildi väärikust vähendanud.

"Aah! Prillid unustasin!" lidus Küllike tagaruumi. Nagunii käis hoopis salaja söömas.

Parem-hilja-kui-mitte-kunagi sünopsis ehk väike vihje, mida autor pakutuga öelda üritas:

Armastusel ei ole garantiid. Kõige tähtsamat me ei näe, ainult oletame. Isegi enda sisse vaadata on tihtipeale pime. Kogu meie pühendumusega ülesehitatud maailm ripub alati juuspeene niidi küljes. 

Nii lihtne oligi. :D

Tapa trupist pole taas pilte. Häbi, Maarja! Õnneks aitab fotodega Johanna.

 Kultuurimaja programmi lõpetasid Tapa muusikakooli noored.

Siis jagati auhindu.
Me saime ka üht-teist. Veljo tunnistati parimaks meheks, Aire - parimaks naiseks ja Küllike on... ee... Küllike. ;)

Piknik toimus Arleti ja Triinu juures.

Piknik nagu piknik ikka. Tutvumised. Näks. Tants.

Jutustati tõestisündinud ja vähem tõesti sündinud lugusid. Poliitilisi. Jänesest. Kalamehe naisest...

Merike muheles. Homme juba naerab laginal. :P

Meie naistetantsu esipaar ei lasknud end taas meestantsitajate vähesusest segada. Arvatavasti ka muusikast mitte. Valmis isegi paar uut tantsunumbrit. Koreograafia Merikeselt.