Kolga-Jaani - Kuremaa - Laekvere

Algas tuur sellega, et Merike saatis trupikaaslastele iga paari tunni tagant meeldetuletussõnumeid: "Ära unusta raha ja riideid!" "Külmakast!"...
Ta ei lõpetanud pabistamist ka bussis. "Kindel, et kõik sai kaasa? Aga see suur kast?"
Rahustati, et kõik, mis õues, sai pardale tõstetud. Isegi rattahoidja.

Leo broneeris endale (nagu tavaks) restoranvaguni.

Pesamuna pakkisime turvamaneeži.

Viljar, kes koduteeotsas bussi ootas, oli tähelepanust vaimustuses. "Kõigepealt peatub uhke must saateauto ja vormis mehed küsivad, kas saavad aidata, siis kaks bussi korraga..."

Selgub, et Mare ja Leo ei teagi, kuhu sõidame. Ses mõttes, et üldiselt ollakse marsruudiga kursis, aga mängukoht ise... Kuigi hiljem selgub, et vaatajate hulgas on Leod lapsepõlvest tundvaid isikuid.

Hetkeks tundub nagu oleks tivoli leidnud.

Kolga-Jaani rahvamaja, Hovard ja tema teatrisõbrad on kokku ülitore kooslus. Juba teist korda jääb külaskäigust väga hea tunne. (Loodetavasti vastastikku.) Isegi lipud viiakse eest ära, sest Leole ei meeldi.

Uurivad näitlejad avastavad aksidetagust ja nendivad, et meil on mäluga kõik korras. Või siis vähemalt improvisatsioonioskusega. Näidiseks esitavad Leo ja Merike etüüdi teemal "Mingid nõudmised pidid neil ju olema."

Erko avastab lavapõrandast puuraugu. Küllike teab, et nii võetakse asfaldiproovi. Ju kontrolliti lavalaudade paksust ja kandevõimet.

Viljari fotokale on seekord film sisse pandud. :D

"Kas panite tähele, kus Maarjal oli häält!" kiidab Mare ja nõuab Tiidultki tüdrukule tunnustust.

"Enno tahab sellest ise rääkida. Tema istus tagareas," lükkab lavastaja austusavaldused sõbra ülesandeks. Ilmaaegu. :D
Siis, kui amatööril pilti lased teha: "Tee nii, et jalad ka peale jääks".

Hirve juurde grupipildiks kogunedes satume jalgupidi tammeõiesiirupisse. Mm... Suvi!

Poepeatus Põltsamaal. Maarja Küllikest ei tunne.

Jäätiseletis kohtab Maarja last, kes teda käsilaseks peab. Leiust informeeritakse ka teisi poekülastajaid.

Kihhutame ööbimiskohta.

Küllike ja Leo imetlevad akendest avanevat järvevaadet. Hommikul selgub, et see on mingi suuremat sorti asutuse uus plekk-katus.

Järjekordselt pole kaasas kirjatarbeid. Kroonik kasutab märkmete tegemiseks bussipileteid ja kassatšekke, ise palvetades, et teda vahepeal koristustuhin ei haaraks... (Kusjuures hiljem märkmeid sirvides ei suuda ta pooltest ülestähendustest aru saada. Kas on käekiri loetamatu, ütleja ununenud või kontekst kaduma läinud...)

A la

Viljar: "Mis sa teed? Rehkendust homseks?"

Veljo: "Sa ei tohi seda Imelikule näidata!"

"Mis see on?"

"Vana Tallinn."

"Ei. Tänan. Oleks veel Lasnamäe."

"Äärmisel juhul Kalamaja."

Päevamuljete kokkuvõtmisteks vallutatakse meeste magala. Avatud aknale vaatamata on toas totaalne õhupuudus.

"Tehke uks lahti!" ägiseb Veljo.
Erko avab riidekapi.
"Kusjuures aitas!" imestab Maarja.

Enno soovitab külmiku elektrisüsteemi ühendada.
"Kas on vahet, kuidas?" keerab Veljo pistikut üht- ja teistpidi.
Olevat. Ühtpidi külmutab, teistpidi ajada tuliseks.
"Seda ma mõtlesin, miks kodus triikraud härma läks. Pistik oli valepidi sees!" mõistab Veljo.

Keegi arutab asju. Keegi tahab vaatamisväärsustega tutvuda. Dramaturg läheb tuttu.

 Uus kütte-jahutussüsteem.

Varahommikul, sügava öörahu ajal, hiilib Küllike õue ja asub omal käel Kuremaad avastama. Mõis. Tallid. Bussiootesaal. Rannakohvik. Park. Ujula. Raamatukogu. Kauplus. Aiamaad. Põllud. Mõis.

Tallid. Bussiootesaal...
Inimtühjas ilusas ümbruses ei ainsatki koerahaugatust. Ainult miljon laululindu ja üksik trimmerdaja, kelle tööd keegi käed-puusas-emand jälgib ja juhendab.

Mure tekib ka, sest ühel hetkel hakkab huvitama, kus kuulutusi lugemas käiakse. Keskasula tänava ääres teadetetahvlil lõpuks üks leidub. Ainult et iga mööduja on sinna oma algusaja-soovi kirjutanud. Kahjuks saame anda vaid 11.00 algava etenduse.

Tagasi ööblas, võib leida juba üksikuid ärkajaid. Leo jalutab kärsitult koridoris ja nõuab veekogu.

"Lippad künkast alla, läbi pargi ja oledki kohal," juhatab Kuremaauurija. Tiit teeb ettepaneku, et teised võiks lidujat kõrval lauluga saata: "Jooksen randa, koduküla randa..."

"Ja nüüd paluks vaatamisväärsusi!" nõuab Maarja.
"Vaadake mind!" muheleb Erko.

Rannas on vaikne.

"Jätame ära, siia ei tule kedagi," peetakse kurja plaani.
Seepeale saabub kaks huvilist. Ütlevad küll, et nad nagunii plaanivad pärast päevitama jääda.
"Teeme nii, et kui publikut on vähem kui meid, siis ei mängi!" pakub Mare.
Tuleb veel kaks tütarlast. Küsivad, kas etendus toimub.
"Kui juba küsitakse, teeme ikka," arvab Tiit. Merike on kohe nõus.
Tuleb veel paar inimest. Hakkame asju sättima.

"Kümme piletit müüsin," esitab lavastaja kohvikunurga taha saabudes aruande. Ja pistab lahtisest aknapilust münte sisse. "Meil oli kokkulepe," jääb ta salapäraseks. Aga me näeme ostu.

Mare, Veljo ja Tiit lehvitavad. Nad peavad varsti olema kolmes teises kohas.
Enne aga tavaks saanud grupipilt.

Küllike ja Maarja avastavad rannaveest jupi vasktraati. Kes lähimal vaatlusel vingerdab. Brrr. Ujumine jääb ära.
"Ehk oleks pidanud ära tapma?" jääb Maarja murelikuks. Et kui on mingi ohtlik nugiline. Aga ehk on hoopis loodusharuldus?

"Vaatamisväärsusi! Vaatamisväärsusi!" skandeerib seltskond. Aga enne põigatakse soojale toidule.

Kärde rahumaja.

Seejärel viib juht meid Seljajärve äärde.
Ja Emumäele.

"Mina kõrgemale ei roni!" soiub Merike. Pahkluud olla pehmeks läinud.
"Ma ehk oleks isegi üles roninud," vabandab all Aire. "Aga siis tuli Küllike jutuga, et üle nelja pole lubatud..."

"Maarja! Torn suletakse. Tule välisseina pidi!"
Maarja ei nõustu.
"Ega murtud käeluudega lihtsam pole," manitseb Erko.

"Ettevaatust!" kipub alla tulles pea uimaseks ja hoog suureks minema.
"Pange tähele, kohe puurib ta end inertsist paar meetrit maa sisse!" kihistavad Küllike ja Erko, kui viimaseks jäänud Maarja end suurel kiirusel trepist alla "keerutab".
Aire ja Viljar uurivad, kuhu üks rada viib. Väidavad pärast, et ilusasse kohta ja me kahetsegu, et kaasa ei tulnud.

Bussi jõudes hakkab Leo äkki hoolega oma pead siluma.
"Õrnuse vajadus?"
"Tuli jah kange pai-igatsus," tunnistab mees häbelikult.

Simuna mõis.

Maarja nõuab rohelise palli pildistamise peatust. Enno väidab, et selleks peab kõrgemalt poolt loa taotlema. (Pole vaja pilti. Kustutavad veel blogi ära.)
Juba pikemat aega sõidab meiega kaasa Endel Kellap.
"Aga ema ütles..." kostab alatasa tagareast mõni napakas kommentaar.

Laekveres oleme ikka arvatust varem.
Poodleme.

"Tiit on kõva mees. Ta võib sinu ka maha lasta," naaseb Erko poeretkelt, kohalike inimestega suhelnult ja jälle natuke targem.

Karm žürii annab hinnangu Küllikese ostudele.
"Vannimänguasi? Sul pole ju vannigi!"
"Ehitan."
"Kuulge, rahvamaja kraanikausis saaks ju katsetada!"

"Mis need on? Aialaternad? Mis sa nendega teed? Kuhu paned? Misjaoks?"
No kuulge! Ma olen neid nii ammu tahtnud. Pistan akna alla lillepeenrasse ja vaatan!"

Laekvere Rahva Maja perenaine ja peremees on katnud uhke kohvilaua ja teevad soovijaile avaras hubases hoones ekskursiooni.
"Kunagi kandideerisin teile, aga peeti vanaks," muheleb majaemand. "Nüüd olen paarkümmend aastat siin ja väga rahul. Meil on hea vald."
"Varsti ju ka ühinete," rikume tuju.

Saal on varsti meeldivalt vaatajaterohke. "Võõras mees majas." 65-ndat korda. Ära hakkab tüütama.
"Teed nagu inertsist," ohkavad Erko ja Aire.
"Misasja! Mulle küll meeldib!" on Merike end  käima jooksnud.
Jääb vist siiski 100 püüdmata. :P

Kodutee on unine. Ainult Kellap ajab oma joru.

Väike-Maarja poepeatus.
Küllike ja Maarja tormavad Grossi.
Küllike väljub varsti, koeratoit näpus.
Maarja ei tule.
Ega tule.
Ega tule.

"Teataks läbi valjuhääldi: MAARJA LIIV! KÄED KUKLALE JA LIIKUGE RAHULIKULT VÄLISUKSE SUUNAS!"
"Mehed, minge tehke talle marki," nuiab Aire.
"Naine, mis sa jälle ostad! Sai öeldud, et poodi ei tule!" "Kahe kuu raha oled juba ära kulutanud!" "Ei osta seda! Pane tagasi, kust võtsid!" "Ei noh! Juba ta on jälle poes!..." hakkavad repliigid kukkuma. Ei suudeta ainult otsustada, kes läheb. Või kõik mehed koos?

"Kõigepealt ma läksin valest kohast sisse ja lõpuks seisan seal..." kirjeldab bussisaabuv Maarja, kuidas ta kaupluses ära eksis.

Toitu on palju üle. Tehakse ettepanek lõpupiknikuks.
Enno transpordib meid Järva-Jaani.
Järve äärde.
"Kaua te siin olla mõtlete? Mul on tegelt ka kiire," poriseb Maarja ja tormab turnikatele.

Kõik topivad sõnakuulelikult ja kiiresti endale toitu suhu.

Aeg läbi.

"Natuke ikka kott kergem," nendib Merike rahulolevalt.

Viime Viljari koduväravasse. Maarja avastab uhke logoga veomasina.

"Maarja tahab seal hääletaja märgi juures maha!" kisab Aire.
"Maarja! Ema soovis, et sa need koju viiks," topime pesamunale kaht hiiglaslikku diivanipatja kaasa.
Maarja tõrgub.
"Võta siis vähemalt sirm!"
"No midagigi!" kiusame noort rahvakunstnikku, aga too vudib kähku välja.

Finiš.