Katuse-Haldi ja Oi-Tere-Jälle-Anega Viljandis

"Homme Viljandisse ei tahagi siis keegi minna?!?!" kõlas Maarja nõudlik küsimus.
Sellele sai olla ainult üks vastus. Intensiivne peanoogutamine. Või muidu...

Meie õnneks oli Leol Viljandisse asja. Hiilisime ka vargsi autosse. Leo on hea inimene, ega ta välja ikka viska, kui peakski tee peal avastama...

Niiviisi, poolsalaja, jõudsime hansapäevalinna plaanitust palju varem. Nii vara, et jõudsime kahele etendusele ja poodi.

Poodi jõudsime kõigepealt. Leo pani meid sinna, et me vahepeal ära ei kaoks, kuni ta asju ajab.

Tore pood oli. Maksimarket. Ainult et Maarja ostis rohelise piknikuteki ära ja Küllike pidi kollasega leppima.
"Poleks ma rohelist korvi pannud, sa poleks üldse märganudki!" kaitses Maarja.
Kah õige.

Veel leidsime poest Mareki. Või märkas tema meid enne? Vahet pole. 😍

Küllike polnud kassas rohelist nuppu märganud. Apteegis ta isegi ei otsinud enam. Otsustas näkku öelda, et sümpaatne apteeker. 😊

Kõht oli tühjaks läinud. Kust leida abi? Suurt Venda mäletasime festivali ajast. Ainult seda ei mäletanud, kus see asub. Nüüd teame. Kui hakkad kiriku juurest minema, möödud Ane majast (kõik mäletasid, et see on Ane maja, ainult Ane ise tunnistas pärast häbelikult, et kui ta on kunagi midagi taolist arvata lasknud, siis küllap mulje jätmiseks või siis, et me päriselt ka külla ei saaks tulla. Haa! Sellise nõksuga meid juba ei peata!) ning paistavad kirjad Meie, Leo, tuleb paremale pöörata.

Tänaval märkasime Reeda pildiga postrit. Oo! Me tunneme teda!

Kõht täis, hakkasime teatrit otsima. Aja poolest jõudnuksime kaht viimast etendust vaatama.

Maja leidsime, sissekäiku mitte eriti.
"Uks on seal!" hõikas meile ühest ülakorruse aknast blondilakaline rapuntsel ja kadus samas.
"Kes see oli?"
"Haldi?"
"Ane?"
"Kersti?"
Arvestades, et Kersti pidi etenduses mängima, tundus viimane variant kõige usutavam.

"Oi! Tere, Ane!" avastasime publiku seast tuttava tegelase.

Nonii. Abjakatel oli kindel plaan tuju rikkuda. Leo natuke nuttis, aga me rääkisime talle pärast, et see on ainult teater, tegelikult ei juhtunud Kerstiga midagi. Ja lubasime ta kohvikusse viia, kui maha rahuneb.

Kukkusime Fellini 💕. Kohvikus juhtus midagi tavatut. Maarja ostis just sellise koogi, millist Küllike oli osta plaaninud. Ja käskis võtta mingi muu. Et erinevaid degusteerida. Teist korda ühe päeva jooksul??? Küllike tahtis samasugust kooki ja OSTISKI! Vedas. Nii maitsev oli, et Maarja andis isegi andeks. 😋

Suundusime järgmisele etendusele. Suutsime mitteteadjatele selgeks teha, et Gogol tuleb küll, aga mitte disko vaid hinged. "Surnud hinged".

Piletimüügis imestas Küllike, miks kõik piletimüüjale, keda nad poolteist tundi tagasi esimest korda nägid, joviaalselt kaela langevad. Imestuse ära imestanud, taipas ta, et nüüd istub lauas juba hoopis teine tütarlaps. Ülle. 😳

"Tere jälle, Ane!"

Küllikesele meeldisid etenduses kõige rohkem värsid. Väga.

Korra Viljandis, plaanisime ujumas ka käia, aga trikood polnud kaasas ja sõber ka ei laenanud.

Mis edasi? Leo igatses väga poja peret näha.
Ega me mingid koletised ole! Muidugi ta võib minna. Me lihtsalt läheme kaasa! 😁😁😁

Jõime ära kogu majapidamises leidunud tee ja veini, sõime nahka ca 5 kg grill-liha ja seejärel olime valmis promenaadi avama.

"Tere jälle, Ane!"

Promeneerisime. Maarja kurtis, et mingi telk jälitab teda. Huvitav. Küllike küll midagi kahtlast ei märganud. 😛

Haldi otsinguil leidsime Lily, kes juhatas, et tütreke ajab parajasti Ervinipoistega juttu. Ervinipoisse nägime, Haldit mitte. Valisime kontserdisaali parimad kohad ja hakkasime nautima.

  

Helje-laulu juures tahtsime pisut protestida, aga keegi ei suutnud seinapidi katusele ronida. Luitunud on väga vale sõna. Peab olema kõige suuremalt ja säravsinisemalt elurõõmsad. Kuidas see riimi või rütmi mahutada, on võõras mure. 😛

Kui pärast taas Haldiga kohtuda üritasime, hoiatasid atsid, et võime näha väga kurja Haldit.
Misasja???
Miks nad siis läksid kuulama kohta, kus vesi soliseb või lõke pragiseb. Seal, kus meie kuulasime, oli kõik täiuslik. 😊

Foto: Heigo Teder/Ugala