08 märts 2018

Lugu mehest, kellel polnud isegi naistepäeva

Elas kord mees, kes oli sündinud sellisel päeval, mida enamasti aastas üldse olemas polegi. Hea, et sel aastal juhtus olema, kui sündis, sest mõtle, kui see mees oleks sündimata jäänud! Ei oleks ühel kirikul tornikuuli, ei oleks ehk alles ühte talukohta... Või mis siin asjadest rääkida... Isegi paari inimest ei oleks. Kindlapeale poleks.

Siit sa järeldad juba ise ka, et väärt mees sattus olema.
Mitmekülgselt andekas. Eriti esiküljelt. Eks see kipub teistelgi nii olema, sest paljud andekaks  kujunemise komponendid jäävad just sellele poole.

Elas see mees ilma sünnipäevadeta ja pealtnäha ei teinud sellest mingit numbrit (no aga proovi sa ise teha midagi millestki, mida olemas pole.) Mis seespool toimus, pole teada. Polnud tühja jutu mees ja olematust asjast muusugust juttu ei sünni.

Et tuli see mees üsna toredasti toime, õnnitles veel teisigi. Sünni-, hälli- ja isegi juubelipäeva puhul. Lahke mees oli. Neil teistel jäi hoopis süda valutama. Et kuidas siis nii, kõigil meil on...

Kui siis veel naistepäev saabus ja taas kord paljud teised õnnitluse said, sündis otsus: "Kingime oma päeva sellele mehele! Tal ju tänavu jälle enda oma pole."

Ja kinkisidki. Mees oli ehk algul pisut kimbatuses, tundis, justkui oleks naistelt päeva poolvägisi ära võtnud, aga siis leppis, tänas, ja kui naisperele lilli käis ostmas, rõõmustas ennastki õiekesega. Ilumeelega mees oli. Või miks OLI? ON. Minevikuvormis alustasime ainult sellepärast, et nii on juttudes traditsiooniks. Elab see mees edasi, täpselt nii hästi kui ise tahab. Ja lepib, et teised talle oma naistepäeva kinkisid (on ju kalendris kordades hullemaid päevi, hea, et ükski neist hetkel meelde ei tule.)

Kallis Tiit! Meie sisekontroll avastas, et Sinu personaalne juubelipostitus puudub ja see siin on armetu veaparanduskatse. 😉

PALJU ÕNNE, TIIT! SUUREPÄRAST SÜNNIPÄEVA!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar