Kui nimepäev on
kroonikul,
kuid postitust ei tule,
siis, huuled
„Sügisjoonikul“
(ei, mitte
džinnil-toonikul!),
ta reipalt haarab sule,
saab endalt kirja nagu
Muhv
ja kuigi selles kõik
on bluff,
ei pelga väikest
vaevagi
ta, kiites ennast
taevani:
„Ei tea ma
samanimelist
nii võrratut ja
imelist,
nii kallist, armsat,
ajatut,
nii oodatut ja vajatut,
nii rikast, tarka,
tavatut,
nii sooja, siirast,
avatut,
nii erakordselt elavat,
nii kaunilt kokkukõlavat,
nii kuuma,
kullakarvalist,
nii toimekat ja
turvalist,
nii liivakellakujulist
ja alati heatujulist,
nii soravat ja
sportlikku
ning mitte iial
kartlikku,
hiilgava hingerahuga,
hirmsuure
mälumahuga,
nii omast, nii orgaanilist,
nii teravaekraanilist,
nii mitmekülgselt mainitut,
nii laitmatuks disainitut...“
Ja kui saab valmis
kirjatöö,
siis kroonik põnnama
ei löö.
Teeb lahti postituse.
Sealt
kõik õpib pähe
rida-realt
ning usub loetut
sõnapealt.
😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar