Primadon ja Kaštšejeva

 "Erko, sa lähed liiga kaugele!... Reaktsioon tuleb SELLE tüdruku peale."

 "Ei-ei! Mitte gigolo! Kuidas nimetatakse meesprimadonnat?"

"K-Ü-LL-I-K-E! Kuidas sa mõtlesid, kas "urr" või "urr"?

"Ee... Tehke, kuidas tahate. Algselt oli mõeldud "urr".

"Mkm. Ma arvan, et läheb teine variant."

 "Ma harjutasin kodus, metsa vahel. Rääkisin. Nutsin..."

 Kes tappis toatüdruku??? Efektsed viimased sõnad...

 "See ei ole see, Maarja! Vean, vean, vean...

 Tühja asja vean! Sall pane ümber batuudi ja hakka vedama, saad teada, mis tunne on!"

 Merike kurdab rahvatantsuraskuste üle (loodetavasti ei pea partnerit silmas)
"Ma arvasin, et ringmängu-tants. Mis siis on, kui kedagi pole võtta, aitan. Aga nüüd: käed, jalad, õlad, põlved, naeratus... ja siis tantsi ka veel!"
"Sa oled aasta otsa proovis käinud, nüüd kardad, et ei saa ülevaatusel läbi???"
"Mis aasta! Novembrist!"
"Mis asja! Ma käin autoga korra aastas ülevaatusel ja saan aasta otsa sõita!"

 "Noh, said oma Helje kätte?" muheleb Leo, kes on päeval suurde otsimisoperatsiooni kaasatud.
"Jaa! Helistasin Ivarile ja sain numbri ja helistasin, aga ta ei võta võõraid numbreid vastu. Saatsin sõnumi, et siin pensionäride p.... paljakskoorimise komitee ja helistagu ilmtingimata tagasi..."
"Sinu asemel ma poleks julgenud sellist sõnumit saata. Arvestades, et sa saadad need alati valedele inimestele."

"Niimoodi lähedki?" Imestab Leo Merikest, kes sokkide väel õue poole suundub.
"Mul on jalanõud ukse taga," rahustab too.
Aga Küllike on neile juba ohtlikult lähedal. Nüüd et kuhu?
"Ta ju ütles, et UKSE TAGA!" õpetab Maarja nagu siil Kalevipoega.
😉