Mare õhkutõstmise tseremoonial

 Kui Küllike trepile astus, tahtis Erko ta nina alt minema sõita.
Arvas, et dramaturgil transport olemas.
Aga meie ei tahtnud kinkida kasutatud sõidukit.

 Mare saabumiseni oli veidi aega. Leo kasutas võimalust, et ka Merikesele kimp üle anda.
"Vara ju veel!"
"Aga tuleb ju millalgi."
"Matused tulevad ka millalgi, äkki tood mulle pärja?"

Tiidule meenus sellega seoses, kuidas kunagi keegi korraldamissaginas unustas naabrimehe matustele kutsuda ja too tigetsenud kättemaksuhimulisena aia najal: "No pole midagi, küll kunagi meil ka keegi ära sureb!"

Vera jälle teadis lugu, kus peielised kokku tulid, kadunuke ellu ärkas ja pahandama ilmus: "Teie peate siin pidu ja minu panete sinna külma!"

Et helgemate teemadeni jõuda, meenutati, kuidas kunagi käis kolhoosiesimees igas pulmas ja sünnipäeval.
"Nagu esimese öö õigus?"
"Esimehe öö..."

Mare siseneb. Andres tõuseb Merikese selja tagant lillekimpu võtma, aga Leo on Merikese juba tähelepanuga ära hellitanud. Elevil näitlejanna haarab Andrese tugevasse sülelusse, nii et tollel tükk aega Mare juurde minekuks luba ei õnnestu küsida.

 Õnnitlusjärgselt tulevad tööjutud. Näiteks, et kes läheb draamakooli.
Küllike põhjendab, et teda ei kuula keegi, ise kah haugub endale vastu.
Aire ei põhjenda midagi, ütleb lihtsalt ei.
Andres vastab midagi mingis arusaamatus keeles, aga nõusolekut see ei meenuta.
Erko vaikib.
Mare, Tiit ja Leo on käinud.
Jääb Merike.
"MINA? Mina kardan võõraid inimesi!"
"Ja-hah. Ise käib Selveris meeste vetsus!"

 Torti maitstes leitakse, et ennemuiste olid tordid paremad.
Merike ostnud sarnast torti Puiestee poest.
Tiit selles poes torti ei näinud. Oli muu kaup fookuses.
"Ma olin praktikal konservitehases," meenutab Merike.
"Jah, me olime Merikesega peaaegu klassiõed," kinnitab Tiit.

Uue aasta õnn saab kindlustatud.
Nõuame, et Mare õhku visataks.

 "Sellega saan üksi kah hakkama," praalib Tiit, küsib Marelt nimega särgi ja tõstab selle lakke.

Püüame paika panna poolaasta plaani.
Mõtteid on.