Tahtsime sõita läbi Jõgeva. Meil on seal tuttav kauplus. Juht ütles, et ei saa, see oleks talle ringiga (meie saavat küll otse ka) ja üleüldse ta Paides arvet saades ütleb, kas lähemegi.
"Sügis tuleb," vaatas Aire kuskil Mäe kandis aknast välja ja ohkas. "Kaskedel on lehed kollased."
"Huvitav, et ainult sealt ühest kohast," jõudis ka Küllike märgata.
"Sinna tulebki."
Merike oli tasa. Enno paigaldas spetsiaalselt tema jaoks värskeõhukahuri, küllap tütarlaps nautis ega tahtnud, et teised selle avastaksid.
Paides selgus, et sõit siiski toimub.
Kuna Jõgeva asendus Tartuga, korraldasime tormijooksu Lõunakeskusele.
Merike läks endale igaks juhuks lilli tooma. Kaks etendust ikkagi, üks veel esikas. Kas maksab juhuse peale loota? Äkki ei kingitagi.
Viimased 5 km kasutati juhtmeta GPS seadme abi. Osutus tõhusaks, aga tüütuks.
Jõudsime kohale 9 minutit kokkulepitust hiljem ja ca 2 h enne meie etenduse algust. Nii et jõudsime mõlema lavastusega tekstiproovi teha, kassi kallistada, saekaatrit uudistada, kaevikuid uurida... Maarja tõttas isegi vaatama, mis küll on seal metsa taga. (Tühi väli ja igav Liiv). 😋
Publik reageeris juba esimesele trupile nii tuliselt, et kui meie kord tuli lavale astuda, võinuks seal leili visata. Kahjuks me ei märganud vihtu ja saunalinu kaasa võtta.
Meie süvapsühholoogiline kooselutragöödia naerdi publiku poolt välja.
Plaan oli koju sõita hobustega, aga kuna Enno ei suutnud bussi pardale mahutada, jäi mõte katki.
Tore koht. Juba kutsuti tagasi. 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar