26.oktoobri proov

"Täitsa häda! Maja ümber ei ole kive!" nuriseb tuppa soovinud "vandaal" :D

"Appi! Ma ei suuda korraga pilli mängida, rütmi pidada, sõnu lugeda ja laulda!"

"Ole ülbem! Kujutle, et oled neli aastat Nüganeni käe all õppinud ja nüüd tuleb mingi küla taidlusringi lavastaja sulle ütlema, mida tegema peab. Pane ta paika!"

"Sinu ilusad sõnad ikka ka!" kostub viimase läbimängimise ajal tagareast eriti õelalt ja nipsakalt ;)

"Ema! Sulle ka märkus! Kui dirigent togib, siis EESTPOOLT!"

"Teil lõppes laul ära või? Meil sai tants ka otsa!" rõõmustavad karglejad kõõrutajatega kooslõpetamise üle.

"Ott! Lolliks läksid või?"
"Mul jäi see asi selle asja vahele!"
???

"Häälestage aga pealegi oma pille! Küllike treenib senikaua oma hääleulatust."

"Mis su nimi siis lõpuks on? Kuidas sina teda hüüdsid? Aga sina? Ok, ma ütlen siis ka."

Viiendal kohtume! Enne teeme paar proovi veel ;)

24. septembril Valgehobusemäel

Merle (Paide Huvikoolist)

sünnitas näituse.

Ämmaemandateks olid Küllike ja Kalev. Avaürituse kordaminekule aitas kaasa näitering. Debütant Maarja lavatee algas ristilöömise ja "näoli rabavette" kastmisega.

Etenduse proovid toimusid loomulikult ka.

Avapeole eelnenud õhtul :D

Küllike saabub proovi kausitäie värskeltpestud pesuga - kogu majapidamises leiduv roheline. Kõlblikuks tunnistatakse 2 siidrätti ja laualina :D

"Miks sa ta kõrval laudteel sõelusid ja laukasse ei loitsinud?" möirgab Soo-Leo kord jäätisekirstu,

kord kööginurga tagant või pead pidi bobikelgus.

"... kui esimese ohvri ehaöö koduteelt turbaelutusse... KÜLLIKE! MIS TEKST!" hädaldab Merike ja

väänab sõnu ritta.

Eda kajab lauseotsi nii, et õudne hakkab. Tõeline rabanäkk!

"Aga mina mõtlen ikkagi, et kui Andres läheb Kauriga tüdrukut varastama, siis peaks

Andres ta rabast ära tooma," ei taha Erko leppida, et Kalev Maarja oma õlale saab visata.

Kaur jääb "laukasse" kinni ja vastuseks Tiidu arvamusele - "seda mütsiloopimist ei hakka tegema"- lendab rabast tema suunas punane villane sall.

***

Näituse avamine on meeldivalt rahvarohke.

Moosekant Alar saabub igaks juhuks juba tund aega varem.

Tääääh!

Avamispeo fotod tegi Ivo Vahter

Sünnipäevapidu

Merikesel on homme sünnipäev.
Kuna tuulik oli rõõmsasti nõus meid vastu võtma, keegi näiteringlastest polnud sinna veel sattunud, ilm oli ilus ja enamusel rahvast võimalik end veidikeseks kodutöödest vabaks kaubelda, tegime ühe üllatuspeo.Mölder Jaak tutvustas veskit ja vastas (peamiselt ühe inimese esitatud, rumalatele) küsimustele.
"Kas see on jahu?"
"Milleks on veskil neljas korrus?"
"Kuidas püstvõll veskisse paigaldati? Istutati kuusk?"
jne
jne
jne

"Kunagi kasvas siin paks mets," pajatas Tiit sünnipäevalauas võlliküsimusele vastuseks.
"Tuli mees, märkas kuuske ja teadis - siia saab veski. Et tuul tiibu ringi ajaks, võeti ülejäänud puud maha. Nii sündis Kaalepi küla."

Õnne veelkord, Merike. Ja õnne ka teistele suvelsündinuile, kelle tähtpäevadest mühaklikult mööda oleme hiilinud.Kallllll!!!

Kaugelt näen teatrit tulemas...

Märka kleepsu, mitte numbrimärki :D

Kosjaskäik ja muinastuled

Päev näitas veelkord, kui tähtis on info jagamine ;)
Näitas ka seda, et meil on iga ürituse jaoks etendus varuks ning arvukas austajaskond siseringist kohale kihhhutamas :D
Läbi õhtupimeduse nägi ka pulmad ära. Päris pulmad. Mis sellest, pruudiks-peiuks näitlejad :)

Perepäeval

Lakapealsel käib enne üritust vilgas võimalustega tutvumine.
Nii. Nüüd on teada, miks "Juss" nii suures mahus lakaaugust ripneda sai. Pisik nii ei tee.
Malle soovitas redelil kõõluda. Kõõlugu, kui julgeb. Hea, kui seda pidi eluga alla saab.
Sööbik lebab oimetuna lakapealsel ja sonib:
"Miks sa mu siia meelitasid? Jube! ... Kas on juba palju rahvast?"

Ei. Eeskavani on veel rohkem kui tund aega :P

"Me peame nimedele rõhku panema," muretseb Pisik, kelle nimi on suhteliselt halvastiloetavalt varrukatele markerdatud. "Sööbik, vaata ka!...Sööbik, tule ka alla."
"Ma kardan."
"Pisik, ma kardan!"
"Ma kardan!"
"Ei! PISIK, ma kardan!"
"Mis Pisik! MA KARDAN PÄRISELT!!!"

Sööbik. Pildistas Pisik.

Viisu poiss 10

20.08. kuupäevale sattus meil veel üks oluline sündmus, mida tähistada - "Poiss põleval laevalael" 10. etendus (mis võib jääda viimaseks, sest Jüri, Renate ja Kristiina plaanivad laia maailma gümnaasiumiharidust otsima minna).

Kodust rahvamaja remonditakse. Meile tähendab see, et näiteringi varandus on segi pööratud ja veidi ka harvendatud. Elekter on välja lülitatud. Tiidu "kükloobi" valgel vajalike rekvisiitide otsimine osutus üpris keeruliseks.

Näiteseltskonna transportimiseks kogunes neli masinat. Valisime kaks turvalisemat.

"Paistus küsiti, et kas see surev naine kukub teil alati niimoodi," kiusas Leo Merikest.
Surres ei vaata ju, kuidas kukud," kaitses end Merike. "Kas oli väga hullusti?... Võib ju nii teha, et ma kukun sirmi taha... Või ma võin ära jalutada, et mul hakkas väga halb ja siis Hilja tuleb ja karjub sealt, et..."

Eiii! See kukkumine on üks parimaid kohti üldse!

Kauss jäi ikka maha.
Kook oli koogipakkujal plaanis poest tuua, ainult et poel oli plaanis pühade puhul kinni olla.
Õnneks küpsetas Kalev juubelikoogi. (Nämmmmm!)

Kas just vabatahtlikult, aga juubelietendus sai Viisus antud vabaõhulaval.

• Palkidest lavakoda jäänuks publikust kole kaugele.
  
• Tuul võinuks jutu enne rahvani jõudmist minema pühkida.
  
• Loojuv päike võinuks katusealuses toimuva hämaruselooriga katta...

Õnneks arvestab meie lavastaja igasuguste oludega ja kaasa sõidutatud sirmidest kerkis kaks hubast varjendit.
Puhkepäevi eirava traktoriga Tiit siiski arvestada ei osanud. :D

"Kujutan ette, kuidas päike sinna vajub (osutamine sirmitaguste suunas) ja me näeme toredat varjuteatrit," muheles kaasa sattunud inspitsent?/teatrikriitik? Liisa. (Etendusejärgselt ei rääkinud ta varjuteatrist midagi. Kurtis hoopis, et kurb oli. Suremise kohas lohutanud teda ainult see, et sirmi taga tõuseb Merike tõe-näo-li-selt taas jalule.)

"Kas te hakkate telekat vaatama?" tundis keegi kohalik rüblik huvi.
"Oi, meil jäi digiboks maha. Ole hea poiss, mine too kodust," aasis Leo.
Ei läinud õnneks.

Merike üritas kitsastes ja halvastivarjatud oludes sukki jalga ajada. Põrandalt üles ukerdades haaras ta kahe külma käega Küllikese põlveõndlaist.
"AAAAAAAAAAIIIIIH!" kaikus ehmatuskilje üle Viisu.

Valeraha jäi kadunuks. Leo leidis matuseraha oma rahakotist. Tsikli juppide jaoks korraldasime näiteringi-sisese korjanduse.
"Mõtle, kui su viiesajane kukub siia lavalaudade vahele!" ahastas Küllike. "Me hakkame veel põrandat üles võtma."
"Sa lihtsalt EI PILLA seda maha!" manitses Leo.

Kristiina vajas peopileteid. Jüri leidis talle rahakoti vahelt (mitte just kõige siivsamate piltidega) mängukaardid.

"Võta laualt nõud ära ka!" kamandas Jüri nõude laualetoojat. "Ma ei saa siin lauda veeretada. Pean tõstma."
Hea küll, aga millal? Kas siis, kui politseijaoskonda torman või kui keset pidukära kallimat saatma lippan? :P
"Ma lähen ratastooliga seda põrandat mööda nagu tõsine adramees," tegi "ema" vaikselt muskliproovi.

Vahetult enne algust saabus veel publikut - Erko! Nii armas!

Et kuidas etendus? Hästi. Nagu ikka. ;)Kõige ladusamalt läheb tavaliselt debütantidel. Seekord siis Annikal.
Rene "karnevaliriided" olid eksikombel sattunud vale sirmi taha. Aga ta kombineeris olemasolevatest.
"Ega mul udara asemel aju pole," artikuleeris Jüri vastas-sirmitagusest hääletult ja seda ilmekamalt Rene keelevääratuse peale.
Ka teistel juhtub."Ütle Kuldarile, et ta mind vaatama tuleks."
"Miks Kuldar???"
"Virge lubas mulle matemaatikaõpiku tuua. Kuldar aitab mul teistele järele jõuda."
"Küll siis Virge aitab."
"Mamps! Kas tahad, et ta su poega ohmuks peaks?"
"Olgu pealegi. Ma ütlen Virgele."

Viimases pildis tekkis Rene ja Kalevi dialoogis hetkeks paus. No mis? Tekst meelest? Aga ei. See oli Kuldari kurvastus Kairi mineku üle. Nii suur ja nii siiras. Nuuts! Palju kurvem, kui kümne sentimeetri kaugusel Rene näost ahastuskarjeid kuuldavale tuua, kui too ilma igasuguse emotsioonita lõuga vahtu ajab.

Ei noh. Lahe oli. Jahe ka. Seda kohe kindlasti :)

Piltide autor Kairi Kapitonov.