16. mai 2010

Ei saa alustada algusest, aga alustagem siit.

Nädalavahetuse esimene pool oli olnud väsitav,aga edevus tahtis toitmist.
Kogunesime pealinna sõiduks klubi taha, aga üks noorik ei kogunenudki.See tekitas kenakese segaduse. Tallinna etendust jälitas niigi ebaõnn: noorteetendus asendus sketšidega, sest üks tütarlaps sattus opile; "Sugulaste" sketšiks tuli (paaripäevase õppeajaga) lausa kaks asendusnäitlejat ette valmistada.
Nüüd siis kolmas asendus. Ja mis "Ämmast" saab?
Viiest loost 2 ära jätta? Karm.
"Küllike, õpi naise osa selgeks," anti enne lahkumist autoaknast korraldus. "Ämma" jätame ära."
"EI JÄTA!" (olime ennist naudinguga sel teemal fantaseerinud)
"Arvad?... Ok, siis Merike meie autosse. Rooli taga pole võimalik osa õppida."
"Te sõidate meie sabas. Arvate, et meie teame, kuhu minna?" lõõpis Tiit Tallinna lähistel. Ja pakkus välja võimaluse osad veel kord ümber lüüa. Tagumine aeg ka :)

Pärast pikka ja põhjalikku ekslemist (igaks juhuks tuli ju ka alternatiivsed esinemispinnad üle vaadata - Estonia teater, Lauluväljak) jõudsime kutsutud kohta Narva maanteel. Liikluskuulekate ja veidi ujedate kodanikena kandsime võimalikke kokkupõrkeid ennetavat rõivastustja astusime sirge seljaga katsumustele vastu.Ei olnudki hirmus. Lõbus oli hoopis. Eriti Tiitu värske pereinimesena oma ämmale ja poiss-sõbrale kooke küpsetamas näha."Mis siin toimub? Tiit nutab õues. Tuba suitsuhaisu täis..." astus Kalev lavale selle sketši otsi kokku tõmbama. Samal ajal, kui ülejäänud trupp lükandseinte taga naerust oigas.