16 mai 2010

16. mai 2010


Ei saa alustada algusest, aga alustagem siit.

Nädalavahetuse esimene pool oli olnud väsitav,aga edevus tahtis toitmist.
Kogunesime pealinna sõiduks klubi taha, aga üks noorik ei kogunenudki.See tekitas kenakese segaduse. Tallinna etendust jälitas niigi ebaõnn: noorteetendus asendus sketšidega, sest üks tütarlaps sattus opile; "Sugulaste" sketšiks tuli (paaripäevase õppeajaga) lausa kaks asendusnäitlejat ette valmistada.
Nüüd siis kolmas asendus. Ja mis "Ämmast" saab?
Viiest loost 2 ära jätta? Karm.
"Küllike, õpi naise osa selgeks," anti enne lahkumist autoaknast korraldus. "Ämma" jätame ära."
"EI JÄTA!" (olime ennist naudinguga sel teemal fantaseerinud)
"Arvad?... Ok, siis Merike meie autosse. Rooli taga pole võimalik osa õppida."
"Te sõidate meie sabas. Arvate, et meie teame, kuhu minna?" lõõpis Tiit Tallinna lähistel. Ja pakkus välja võimaluse osad veel kord ümber lüüa. Tagumine aeg ka :)

Pärast pikka ja põhjalikku ekslemist (igaks juhuks tuli ju ka alternatiivsed esinemispinnad üle vaadata - Estonia teater, Lauluväljak) jõudsime kutsutud kohta Narva maanteel. Liikluskuulekate ja veidi ujedate kodanikena kandsime võimalikke kokkupõrkeid ennetavat rõivastustja astusime sirge seljaga katsumustele vastu.Ei olnudki hirmus. Lõbus oli hoopis. Eriti Tiitu värske pereinimesena oma ämmale ja poiss-sõbrale kooke küpsetamas näha."Mis siin toimub? Tiit nutab õues. Tuba suitsuhaisu täis..." astus Kalev lavale selle sketši otsi kokku tõmbama. Samal ajal, kui ülejäänud trupp lükandseinte taga naerust oigas.

4 kommentaari:

  1. Igast olukorrast välja tulla- ja veel nii taibukalt- see on üks ütlemata väärt omadus! Pidin naerukrambid saama, kui kuulsin...

    VastaKustuta
  2. Ise oled üks meie seast. Oskad seda sama hästi või pareminigi :D

    VastaKustuta
  3. Hommikul ärgates oli selline isemoodi tunne kontides...vist mitte ikkagi sellest,et sadama hakkas. Ja tunnike hiljem oli vastus siis käes.Täna sünnib midagi tavatut ja nii oligi.....kindel on see ,et miski pole kindel.
    Ja seegi pole kindel:)

    VastaKustuta
  4. No seekord viilisin veidi jah! Avata on, et pealik oleks siis mind ikka ka välja ajanud, kui häda käes. Aga mul polnud küll mitte mingisugust kahtlast tunnet, õhkõrnagi!

    VastaKustuta