Salutagusel

Esimesed esinemasõitjad kogunevad juba enne viit. Poodi. Kingitust komplekteerima.
Kujuneb tõhus esmaabi-instrumentaarium: nuga, niit-nõel, märkmik-pliiats, elektripirn, patarei, kamakotike, vetsupaber jne.
Haamrikest pole. Millega häda korral klaas purustada. Õnneks on klaas kilest.

Pool kuus jõuavad rahvamajja Tiit, Merike, Aire ja Küllike. Sai lubatud, et parandame sirmi ära.
Tiit lõbustab anekdootidega.
Esimeseks sobib hästi prillide lugu.
Merike ei saa aru. "Olidki päriselt katki? Kus siin nali on?"
Aire üritab uuesti rääkida. Aeglaselt ja selgelt sõnu hääldades.

Tiidul juba järgmine lugu varuks.
"Aitab!" arvab Aire. "Ma pean nagunii teist korda üle jutustama."
Sellega läheb siiski lihtsalt.
"Seda lugu ma olen juba kuulnud," itsitab Merike.
"Miks sa siis lasid mul lõpuni rääkida? Aa! Et nüüd juba hakkasid aru saama?"

Saabuvad Mare ja Erko.
"Naised lubasid varem tulla, et sirmi parandada..." muigab Tiit.
Ah jaa! Õige küll! Sirm!

Selgub, et paber on otsas.
Helistatakse Leole. Las toob kodust.
Leo saabubki. Samal hetkel. Paberita.
"Oleks te mulle 5 min. varem helistanud!"

Küllike ja Merike kasutavad pisilapitehnikat. Pole paha! (Hea ka mitte.) :P

Saabuvad buss ja Kalev.
Erko viib Küllikese auto sireleid nuusutama.
Kraam bussi.

"Noh, vanad kohad sisse!" särab Merike ja otsib oma pingi üles.
Ongi vist. Enam-vähem.
"Ja nüüd - Saaremaale!"
Leo tuleb raamatuga.
"Juba?" tõreleb Merike. "Siis on kohale jõudmise ajaks otsas!" (Merike on meil suur kirjandushuviline. Romaani ulatatakse paar korda bussijuhilegi, aga tal on paha sõidu ajal lugeda. Loeme siis ise valjul häälel ette. Iga leheküljega aina valjemalt.)

"Tädi seletas, et Järva-Jaanist tulles keerake umbes kilomeetri järel paremale, siis varsti uuesti paremale... ja siis oli ta tükk aega vait ja ütles, et helistage tagasi, kui olete kuskile maale jõudnud. Tema ei oska juhatada," jagab Tiit teadmisi. Paistab, et bussijuht ise tark.

Jõuame aina ahenevale asfaldiribale, mis väänleb ümber iga hoone, puu ja puhma. Süda läigib. Need, kellele tivolis meeldib, muidugi naudivad.

Platsi näeme, aga juurde ei pääse.
Vurame ühte suuremasse hoovi.
Seal jagatakse lahkelt õpetust.
Et üle värskeltniidetud heinamaa.
Ennole meenuvad põllumehepäevad. Nostalgiaminutid.

"Läksime jah siit! Nüüd tuleb mulle ka tuttav ette!" tunneb Mare kunagise esinemispaiga ära.

Kena plats. Metsaserv. Lava ja lavatagune. Ja SÄÄSED. Ei mäletagi, et meil varem kuskil nii palju "fänne" oleks olnud. Aga küll need on õelad! Pinisevad ja purevad.

Merike pakib oma küpsetise lahti. Traditsioonilise hädaldusega: "Eiteakasikkakõlbab..."
"Mis tal siis viga peaks olema?"
"Ma Leo kirjast lugesin, et tuleb raamat, mis Merikese koogiga hästi sobib. Sain vihjest aru. Seekord on soolane. Juustu ja vorstiga."
"Kui juba juust ja vorst sees, küll ta siis kõlbab!" rahustab Tiit.

Erko kiusab redeliga. Käänab ja pöörab seda nagu Rubiku kuubikut. Peaasi, et redelikasutajaid närvi ajada.

"Ma ütlesin, et ei korja mingit träni!" toriseb Tiit. "Aga siis hakkas pihta. Seda on vaja ja seda on vaja..."
"Aga on ju!"
"No mis see roheline seal on? Kes seda kasutab?"
"See on kohvitass!"
"See pole mingi tass!" ei anna Tiit alla.
"Uksematt võiks ka olla," eirab Küllike lavastaja näägutamist.
Enno leiabki sobiliku.

Ühtlasi koristab ära lava taha "ununenud" kohvri. Viime tagasi. :D

"Vaadake, millise voodipesu ma Erkole toon!" eputab Aire ämblikmehe-komplektiga.
"Sa tegid seda meelega?"
"Mhmh!"

Viis minutit etenduseni.
Aire ja Erko hiilivad lavale sirmi taha seisma. Edu! Ootame huviga, millal nad väsimusest tasakaalu kaotavad ja maha prantsatavad. + sääsed.

Rahvas koguneb.
Vähe, aga mitte piinlikult.
Tiit alustab.
"Appi! Midagi ei kuule!" hädaldab Mare, kellele on esimene kord selles etenduses kaasa teha. Ja tormab lava taha. Kuhu nüüd???
"Rääkige kõvasti! Taha mitte midagi ei kuule!" sosistab ta Airele ja Erkole läbi ukseprao.

Algab.

"Mulle meeldib Su mäng. Nii ilmekad näod!" kiidab Küllike Maret.
"Ma tunnen end nagu "Jääaja" Sid," kihistab Mare.

Paaril korral jääb tormakaile tulijaile üks külgsirmidest näppu.
Boonusena esitab Küllike sellega etüüdi "Purjelaudur Aime".

Aplaus. Lilled.

Tore perenaine.
"Minu meelest tuli siin kõige paremini välja. Mulle meeldis!" leiab Merike.
Isegi Tiit tunnistab, et ikka veel kannatab vaadata.

Organisaatoriproua vabandab, et Thea Kristali sünnipäev võttis suure osa publikust ära. Teeme ettepaneku sünnipäevalast õnnitlema minna.
Mare on päri.
Tiit ei võta vedu. "On ta sulle tuttav?"
"Põgusalt."

Ja ei antagi tutvumisvõimalust!

"Üks naine tegi pilte. Leo, mine, loo suhted!"
Leo on uje, aga läheb ja saab sõbrustamisega kenasti hakkama. Näis, kas ka fotodeni jõutakse.

Läheme hoopis Järva-Jaani.
Poodi.
Grossi poodi? Kinni.
A&O? Kinni.
Viimase lahtioleva kaupluse uksest suudab Erko enne sisse libiseda, kui poodnik võtmega lukuauku puutub.

Tiidul on lugusid varuks.
"Räägi Merikesele seda prillide anekdooti!" aasib Aire. "Nüüd ta on seda juba korra kuulnud!"

"Millal me jälle kokku saame?" igatseb Merike. "Küllike, organiseeri midagi!"
"Vabalt! Erko juures on näiteks tore. Mina olen poolt. Öelge kõik Piretile, et mina lubasin," alustab Küllike varmalt organiseerimistööd. Õnneks on ka Erko nõus. ;)

Tegelikult paar esinemisideed on ka. Mõtlen natuke. :D