Nurgatagune pidu

Laupäeval käisid Albus ja Amblas tornimäelased. Meie teadsime, kui hea etendus on. Paljud miskipärast meie kiidukõnet ei uskunud. Ise nüüd kahetsegu! Tegelikult oli tükk selle poole aastaga veel palju paremaks läinud.

Et näitlejad jõudsid kohale poolteist tundi varem kui nad eeldasid, tegid Merike ja Küllike neile väikese mõisatuuri. Ainult kööki ei näidanud, sest seal küpses õhtusöök. Ega toidu vastu huvi tuntudki, rahvas oli just Sämmi grillist tulnud.

Helje kadestas meid meie väikese õdusa koolimaja pärast ja jäi rahule nii maalingute kui diivaniga. Kuni talle üks xxx närvidele hakkas käima. :P

Tuli Tiit ja juhatas seltskonna rahvamajja. Mehed sättisid prožektoreid ja naised käisid testimas, kas nad selles valguses ikka piisavalt head välja näevad. Nägid.

Rahvast ei kogunenud küll palju, aga need, kes tulid, olid väga pühendunud. Laval toimuv muud võimalust ei andnudki. Helle hoidised, Anne tukaloopimised, Ingla äratuskellakõne, Urve tulistamised, Ivari ajaloojutlused...
Ja kui ilusad kajakakakased rannakivid!

Siis toimus õnnitlemine, mille käigus üllatuslikult hoopis meie kingi saime ja saarlased kihhhutasid järgmisse etenduspaika. Meil hakkasid aga laudadele kerkima salatid, pirukad, ilukirjandusteosed... Mare ja Aire kaunistasid toidud ohtra peterselli ja minitomatitega.
Leo jõudis kohale oma stritslitega. Need olid sellised maagilised. Sööd ja kaotad viiendiku kehakaalust. :P

Parajasti siis, kui kõik võõrustajad koos ja kotid-taskud toidust tühjaks tõstetud, naasesid esinejad.

Tänasid ENT-i, kelle vahendusel sõprus sündinud ja kiitsid meid ette ja taha.

Küllap neil raisatud ülistuslaulust pärast kahju hakkas, aga siis oli juba hilja.

Igas mõttes.

Kell näitas paar tundi üle südaöö, aga kostitajad justkui ei kavatsekski koju minna ja öörahu anda.

Hee! Raskused selleks ongi, et oleks raske (nagu üks tuttav just tabavalt märkis)!

Kõige vilkamalt kepsles ringi Merike. Teised olid juba suht sorakil.

"Kust ta selle energia küll võtab?" imestas Küllike.
"Peale viiekümnendat läheb palju kergemaks!" kihistas Merike.
"Mille arvelt? Aju?" ei suutnud Küllike endaga seoses muud saabuvat kergust prognoosida.
"Küllike, sina ei tea sellest midagi," muigas Leo. Kas sellepärast, et aastaid puudu või sellepärast, et ei saa kaotada mõistust, mida sul kunagi olnud pole?

Enne kahte lahkusid ka viimased saarlased unele (Õigemini need, kes juba tiba maganud).  See lülitanuks nagu albukate lambid veel eredamaks.
"Enne nelja pole lootustki koju saada,"ohkas taksojuht Aire. Leidis aga kõige nõrgema lüli. Kõige nõrgem lüli suutis kottpimedas oma katkisest kodutrepist kukkumata üles ukerdada ja tormas arvutisse. Kella kolme ajal ilmus facebook´i Maarja appikarje: "Merike ei lase koju!"

Kuidagi see neil ometi õnnestus.

Üks on selge: Tiit ei ela rahvamajas. Seal pole elamiseks tingimusi. Küsige Merikeselt. ;)