Kui enne ei kohtu, siis järgmise korrani!

Oi, kuidas me seda reisi ootasime! Vihmaste ja jahedate sügisilmade sisse sobib ju nii magusasti paaripäevane puhkus lõunas.

Aga alustame ikka kuskilt algusest. Näiteks reedel kella neljast, mil me usinasti asju bussi tassisime.
Nagu ikka: uks, aken, sirmid, kapp...
Ja siis käis pauk.
"Mis juhtus?" tormas kohale ehmunud Leo. "Tundus, nagu Merike oleks peaga vastu ust kukkunud."
Aga ei. Merike lihtsalt "puhus" paarisajaliitrise prügikoti õhku täis ja lõi raksatusega katki, nii et sinna pakitud magamisriided laiali lendasid. :D

Võtame kätteharjunud kohad sisse ja läheb Võrumaale sõiduks! Kõik on ju olemas: trupp, dekoratsioonid, ihu- ja vaimutoit... Kurrrjam! Logiraamat jäi... isegi ei tea kuhu. Ristile?
Paberit! Kähku! Esimesed aforismid juba pudenevad. Õnneks leidub tühi pappkast. Ja tühi ümbrik. Leo pakub sirmide jõupaberirulli. Merike soovitab vetsupaberit. Säästlik Leo kiidab mõtte heaks. Et siis saab paberit korduvalt kasutada.
"Sina lähed ja korjad need märkmed pärast põõsaste alt kokku," kamandab Küllike.
"Ja köidad ära!" täpsustab Tiit.

"Sa ära nii kiiresti kirjuta, muidu me peame Lõunakeskusest uue... kasti võtma," kardab Merike.

Erko, kellele küllap kohale jõudis, et normaalsel elul on kolmeks päevaks kriips peal, üritab tagauksest põgeneda. Või midagi taolist. Igatahes kroolib ta kolahunnikus nii, et vaid päkad paistavad.

"Küllike, kas sa kartulid võtsid???" taipab Tiit küsida. Õige aeg. Oleme juba otsapidi Tartu maanteel.
"Äkki Lõuna-Eestis on kellelgi veel võtmata," lohutab Merike.
"Õhtuses etenduses on kartuli asemel makaronid?" muigab lavastaja.
"Koorib makarone?"
"Puurib!"

Ra-hu! Kartulid on. Ämber on. Pott on. Isegi nuga. Punast pluusi hoopis ei leidnud. Asendussärgi dekoltee on Aime jaoks liiga avar. :(

Otsime Maarjale tee äärest kaaslast. Õhtuseks peoks. Kui veab, siis kogu eluks... Ega me kardagi, et Maarja selle ülesandega ise hätta jääks, aga kui ikka satub teeveerde ideaalne isend, oleks patt teda sinna vedelema jätta.
Kaks kandidaati on olnud. Kolm. Ükski ei läbinud konkurssi.

Kuidas teha vahet ühe- ja kahesuunalisel teel? Ühesuunalisel vilgutavad vastutulijad tulesid.

17:04. "Üks maakond tehtud!" raporteerib Enno.
"Kas me oleme Viljandimaal?" kostub esiistmelt arglik piiksatus.
"Hiiu!" tutvustab Tiit. "Vaata, veski on tee ääres."

Kotituuker Erko otsis pikendusjuhet? Nüüd on see igatahes leitud ja reisiseltskonna kõrvad topitakse diskot täis. Airele läheb natuke isegi silma. Ah ei! See on prügi. Leo üritab tal oma meetoditega vee silmist välja saada. :P

Lõunakeskus. Veidi enne parkimiskohta leiame toreda poisi, paraku koos tüdrukuga. Kahjuks käib uks niipidi lahti, et kärme äranapsamise asemel on oht noormeest vigastada. Las ta jääb!

Et suures ostukeskuses mitte ära eksida, hõigume üksteist aeg-ajalt nimepidi. Selgub, et meid on päris palju (võib olla muidugi, et mõned huvilised veel meie peitusemänguga ühinesid). Igatahes jõuame kõik õnnelikult bussi tagasi. Keegi ei pea hakkama märguandelõket tegema ega kaupadest ohumärke teeradadele kuhjama. Loendusel selgub, et üks inimene on isegi rohkem. Maarja. Aga nii oligi plaanitud.

"Küllike, kas sulle ei tundu, et täna käivad kõik naljad ühte väravasse?" muheleb Tiit. "Sinu väravasse.
(Haa-haa! Tavaliselt on kuidagi teistmoodi? :P) Miks küll?"
"Sellepärast, et mina olen väravavaht?"

Jätkame sõitu.
"Enno, kas sa tead, kus Lasva on?" uurib Tiit.
"Ei. Aga nii ongi huvitav," vastab Enno. Nojah. Alati saab inimestelt küsida.

"Kui ma kunagi Lõuna-Eestis puid  käisin vedamas, küsisin ühe poe ees teed. Kaks meest seletasid. Oleks ma ainsastki sõnast aru saanud..." jagab Enno mälestusi aastast 19....
"Sul ju see põmm-põmm on!" viitab Erko digi-teejuhile.
"See on Küllike!" imestab Aire. Et kuidas küll temast orienteerumisel abi peaks olema.

"Siin on Tartu kainestusmaja!" teeb Enno bussijuhtimise kõrvalt ka giiditööd.
"Nii ilus maja, et siia võiks kohe sisse minna!" imetleb Merike. (Vara veel!)
"Kardan, et siin on suht uimane publik," laidab Küllike esinemismõtte maha. Kui see ikka oli esinemismõte.

"Rattad sõitsid meist praegu mööda?" imestab keegi. Taipab aga siis, et sellisel kõrgusel said need liikuda vaid sõiduauto katusel.

Künkad ja orud. Järved. Kõik naudivad ammulisui Lõuna-Isamaa ilu. Krooniku käed ripuvad juba mitmendat minutit jõude.
"Kirjuta, et Leo jõi õlut," kamandab Tiit. Küllike kirjutab. Kindel ei ole, sest ise pealt ei näinud.

Lasva. Pimedapoolne hämarik juba. Tiit läheb uurima, kas buss ikka õige maja ees peatus, aga üldiselt võib bussijuhti usaldada. Kultuuri lõhna tunneb ta kauge maa taha ära.

Rahvamaja on õdus. Parajalt suur, maitsekalt kujundatud.

Tassime asjad sisse. Dekoratsioonid lavale,

elamistarbed rõdule. Saali rõdule,

kuigi esmaehmatus on, et ööbime vabas õhus. No natuke vabam oleks see õhk ju olla võinud (eriti poole kolme paiku lõppenud peo järel), aga etteruttavalt võib kinnitada, et kõik said hapnikuballoonita hakkama.

Bändimees arvab, et sätibki end akna kaudu esinema. Et seekord siis sedapidi.

Teeme tähelepanekuid. Et Lasvas on väga tugev kogukond. Neilgi on näitering. Tubli tantsuõpetaja. Juuksur... Tehnika on heal tasemel. Isegi triikraud on digitaliseeritud.

Etendust vaadati. Naerdi. Ka laval (sest Merike viskas jälle oma Voldi-nalja.) Plaksutati. Paluti kohvilauda.

Pillimees jõudis vaevalt lavale astuda, kui rahvas juba tantsis. Polkast tangoni. Ja hästi. Keegi tantsupartneritest teadis öelda, et sellised peod toimuvad kaks korda kuus. Noh, alati polevat rahvast nii palju, aga pidu on pidu.

Võimsad kohalikud tantsupartnerid! Ühele ulatusid meie tüdrukud napilt kaenlaaluseni. :D

Maarja kipub magama ja hiilib järjekindla visadusega rõdule pikutama. Õnneks leidub meie hulgas kohusetundlik vahimees, kes käib teda ärkvele ...koputamas? Kollitamas? (Mis iganes. Midagi taolist oli.)
Merikese kringlit ei raatsita veel süüa. Põhjusega. See on jube hea, püsib igasuguste säilitusaineteta kaua värske... ja asub kaugel. Ei, mitte Albus. Bussis.

Hommikulaud kattub rõdule. Oleks ainult isukaid sööjaid. :P
Enne hommikust etendust teeme külas väikese ekskursiooni. Metsa alla on peidetud (betoonist?) põdrapaar,

Teine põder jäi fotograafi seljatagusesse.

metsised, seapere, segadusse ajav jänes, kullid, oravad... Põnev. Leiame veel kergenduskoja,

mälestusmärgi,  poe, termomeetri, gasaaniapeenrad, järve ja tuletorni. Ei. Vee-.

Pärast etendust pole aega. Kiirustame Sulbi mihklilaadale.

Enno püüab päid sassi ajada ajada ja meelitab Meremäele, aga meie ei meelitu.
Sulbi asub kaheteist-protsendilise mäe otsas.
Valmistume peaaegu sisse sõitma võõrast väravast, mille kõrval palju põllutehnikat. Siis taipame, et laat on üleval pool. Päris hiljem taipame, et polnudki võõra mehe värav. Aivari oma hoopis.

Sulbis on väga tore kollase-vesti-mees.
"Kus ta siis oli, kui me Sausti sattusime!" kahjatsetakse bussis.
Noormees teeb bussile lettide vahel rada vabaks. Maandume magasiaida ees. Vabaõhulava olla libe.

Kahju. Maarjal ja Ennol oleks olnud seal tore redupaik. ;)

Küllike ja Merikegi oleks saanud paaril korral sinna varju pugeda.
Kutsume noormeest oma näiteringi.
Puikleb.
Küllike kamandab, et magamisasjad  lakapeale kantaks. Seal madratsirullid juba hakkamas. Keegi ei võta vedu. Ehk ka sellepärast, et "madratsid" osutuvad klaasvillaks.

Magasiaida lava on Tiidu lemmik.

Ta näeb nüüd ka, mis tükis toimub. (Loodetavasti pole väga suuri üllatusi. Vähemalt mitte negatiivseid.)

Maarja kindlustab oma istumispaika. Tal on valge seelik seljas. Mugavusi armastav Enno toob endale bussist tugitooli.

Saame etenduse eest väga pika lille. :D

Iste kinnitatakse bussi tagasi. Seljaga sõidusuunas. :S

Aivar tutvustab ööbimiskohta. Räägib kohalikust elust. Tugevustest ja nõrkustest. Kiidab, et igal alal töötavad professionaalid.

Kell neli lubati meile süüa anda. Kell on pool viis. Aivar ikka räägib. Ja väga huvitavalt. Kahetseb, et söömisele hilinesime. Et siinse tava järgi hilinejaid toiduga ei oodata.
Selles ta eksib.

Sööme kana ja naudime aknast mägiveiseid. Tiit valib välja meie toa, oma voodi ja vajub sellesse külili. Tema   meie Sulbi-ekspeditsiooni kaasa ei tee. Merike ka mitte. Merike magab juba enne voodis maandumist.

Leiame veiste tagant lambad. Lammaste tagant kanad. Kanade keskelt kuke. Väga tööhimulise.

Kanade tagant paistab talu ja talu tagant Võhandu jõgi. Maarja teab peast jõe pikkust, laiust, sügavust, voolukiirust ja kalade kogust. Ta on kõike seda värskelt õpetanud ja tahab meidki harida.
Paraku!

Meile siin meeldib.

Ilusad majad. Piisavalt privaatsust. Mõistlikud inimesed. Suures osas. Üks mees askeldab küll imeliku pika ja sügava vao sees. Küllap võtab kartuleid. Tahaks märku anda, et nii sügavalt ei maksa otsida. Et meeter on palju. Aga... las ta jääb!

Maarja ja Küllike lippavad künka otsa kaloreid tapma (Viskame need üle serva alla. Seal, kus tee lõpeb.) Allajooksu takistab lamav politseinik.

Ehkki see on ilmselgelt ohtlik.
Vaatame üle endise veskikoha.

Leiame põneva puu...

Küla on üpris inimtühi. Õige! Saunapäev ju! See meenutab, et meid lubati ka sauna.

Sauna. Veel sauna. Natuke veel. Natuke rohkem. Jälle natuke... Appi, kui hea.
Küllike kaotab seal nohu ära.
Tiit leiab üles, aga tagasi ei anna.
Las ta jääb.

Saun ja alkohol ei käi tingimata kokku. Ainult kuu on täis ega lase uinuda.
Tiit toob kitarri. Laulame.

Maarjat meie muusika ei köida. Tema käib paar korda ülemise saali klaveriga sõbrustamas. Või mängib nähtamatu kaaslasega piljardit.

Hommikul avastab Enno, et öösel on majast üle käinud seismiline laine ning pildid seinal siksakki ajanud. Eile olnud need reas.
Kui ta nii mäletab...

Aire vaaritab kohvi ja pakub massaažiteenust. Küllikesele.
Esimene vigastatu viib mehed mõttele, et järgmisel aastal tuleks kirjutada projekt. Esmaabikursuse jaoks. Ei. Elustamis-. Surumise rahastamiseks. Kaks hingamist sinna vahele oleks omaosalus.
Enno tunnistab meid kõiki abikõlbulikeks.          

Kell läheb. Pakime asjad. Kaks esinemiskohta veel.

Bussis on lavastajal hetkeks paanika. Näitlejannade häälestaja on kadunud. Kromaatiline.

Puiga. Jälle ilus koht.

Jõepais keset küla.

Kauplus.

Ühineme esimeste kundedega.

Erko peab bussijuhiametit. Pool meetrit.

Saal on avar.

Eriti suureks teevad selle tagaseina peeglid. Haruldane võimalus ka ise oma etendust näha! ;)
Perenaine kutsub meid lava taha ja tõttab ise kohvi jaoks luitsasid tooma.
Küllike käib kogemata kleidiga-naiste-vetsus. Endal põlvpüksid jalas. Häbi.
Kohvitoas pakutakse punk-massaaži.
Aime kahtlustab, et see oli Heino, kes etenduse kojaseina märjaks tegi.

Merike suhtleb publikuga. Nad tiidvat tuud miist!!! :D

Publikut on hõredalt.
"Kakskümmend neli inimest, kui ma õigesti lugesin," teatab Maarja.
"Millal sa seda jõudsid?"
"Kummardamise ajal!"

Jääb veel Misso.
Enno muheleb. Palub dokumendid välja otsida. Et piir läheneb.
"Mul pole kehtivat ID-kaarti," hädaldab Küllike.
"Äkki sa lähed siit otse läbi võsa? Muidu saadetakse veel terve bussitäis tagasi."

Haanjamaa. Põnev. Natuke aega. Ühel hetkel tunneb konduktoripingil istuja, et ei suuda enam tõuse, langusi, vasakule- ja paremalekäände nautida. Otsib saunalina ja kolib selili bussipõrandale.

"Meil on mure su pärast," kostub kõrgusest Merikese hoolitsev hääl.
"Mul ei ole mingeid muresid," rahustab lamaja. "Kuni ma oma aknast teed ei näe."

Meenutame, et kõnealune aken asub laes.

"Tõime Küllikese Haanjast läbi nii, et keegi ei märganudki, kui ta tornis käis!" võidutseb Missosse jõudes bussijuht.
Ena imet! Kõnealune on jälle jalul. Esimese vastujuhtuva lebamispinnani.

Misso kultuuri- ja spordikeskus on rahvast täis. Teiste kohalike seas on istet võtnud ka Ly ja Jaan.
Kaja-aja-ajab... ja lavaesise mänguplatsi juurde viiv uks on kaugel. Klaasist.
"Ma kardan, me ei kuule sinna midagi," pelgab Merike. Tegelikult kuuleme küll. Vähemalt 3-4 korda iga sõna. :P

Koduteele!
Aga enne Munamäelt läbi. Näitlejad asuvad oma kohtadele. Mõni sulgeb isegi silmad, aga siis kangastuvad pildid pilvede kohal lendamisest. See pole ka hea.

Mäeletõusuks soovitab Enno ratastoolirada.

Rõõmustame juba korraks, et saame tasuta sisse, aga paraku. Oleme suutnud arstid ära petta ja grupi peale määramata jäänud. Trupp ei loe.

Kõlistame oma sissetulekud lahkelt letile ja palume kaheksa piletit.
"Mis te nalja teete? Ma pole kohustatud sellist raha üldse vastu võtma," virildub piletööri kaunis nägu hapuks grimmassiks. Sõrm sorteerib ettevaatlikult kaheeuroseid sahtlisse, justkui oleks tegu jänesepabulatega. Huvitav, kas kõik teised maksavad oma kahe ja poole eurose pileti eest paberrahas?

Või rikkusime nooriku tuju sellega, et avaldasime soovi trepist minna. Aga milleks meile lift? Erko ehitab meile kohe varsti oma lifti. Ei. Eskalaatori. ;)

Nõme tunne on. Aga ainult natukeseks. Jõuame nendega, kellega koos startisime ja kes lifti valisid, peaaegu korraga.

Ups! Jälle jäid esinemispaikades grupipildid tegemata. Palume ühe keskendumiskortsuga kaameraonu pildistajaks.
"ja nüüd - naerata!" ergutab Aire reisikaaslasi.
"Ei naerata ma midagi!" jääb pildistaja surmtõsiseks, pildistatavatel on aga vastuse tõttu tegu, et oma irved kaadrisse mahutada. Üksnes Tiidu kõvakettale see episood ei salvestu :D

Enne naeratust.

Vaevalt tornist välja astunud, tabab meid põhjalik vihmasadu. Silkame ühe tiheda kuuse alt teise alla. Väga kiiresti ei julge. Tee on märg ja libe ja liiga kaldu.

Püüame end tee järgi loodida, aga kõigil ei õnnestu.

Maanteel voolab lai põikitriibuline oja.
"Miks ta selline on?"
"Vaata, on olemas nii turbulentne kui laminaarne voolamine..." alustab bussijuht veeloengut.
"Laminaalne, laminaarne või laminaatne?" palub küsija täpsustust.
"Laminaatne on siis, kui sa istud vannis. Ei liiguta ega hinga."

Söögipaus. Küll Merikese kringel on maitsev! Ikka veel värske, õrn ja õhuline, nagu äsja ahjust tulnud.

Kodutee kulgeb vaikselt. Ja laugelt. Võru ümbrus hakkab selgeks saama.
Merike kolib ettepoole. Tagumised magavad. Igav ju.

"Tahaks sooja juurde natuke," tellib magamiskottidesse mähkunud Küllike. Vihm jahutas pisut liiga maha.
"Mine jookse õues," soovitab Erko.
Õel.

Päike otse näkku.
"Pane kojamehed nii ruttu käima, et kiired silma ei satu!" õpetatakse bussijuhti.
See tõmbab esiakna ruloo peaaegu põlvedeni.
"Nii on parem?"
Ei noh! Kas me endi pärast muretsesime? Nüüd muretseme.

"Miks see auto nii imelikult sõidab? Ma ei tea küll juhtimisest midagi, aga mida ta ometi teeb!" põrnitseb Merike ees sõitvat masinat (tee äärejoon on auto all üsna keskel).
"Sa ei taha teada!"
"Mida?"
"Sügab habet!"
Ongi nii. Küllap kirbud.

"Leo, vaata, kui ilus kuu!"
"Ja aina ilusamaks läheb," nõustub kõnetatu ning laseb taas silma looja.

Aravete. Mägise. Albu.
Niuuu!

Kui enne ei kohtu, siis järgmise korrani! Kui kedagi lohutab. :)