24 juuni 2014

Alburahva Teatri Albu valla jalgrattamatk ehk Projekt: Alburahva Teatri jaanituled

Kella kümne paiku, kui infojuhile mõte pähe kargas, ajasid Küllikese tragid naabrid alles vihmavarjuga vehkides pilvi laiali. Otsustasime selle lõkke pildi viimaseks jätta.

Peedul üritas meie stiili-ikoon Erko end bensiiniga üle valada. 
 Põlema läks õnneks siiski lõke. Visalt, aga läks.
Põgus sissepõige Aire juurde Mägisele.
Mare keerutas, et pole nagu hakkamist ja lõket ka ei ole ja... MIS ASI SEE ON? On lõke? On. Ja kahtlemata Mõnuveres. ;)
 Leo oli süüdates kaval. Tema tõi grillist kühvliga hõõguvat sütt.
Lavastaja, kuulnud, et plaanime külla tulla, läks kodust ära. Mareki juurde. 
Me oskame sinna ka minna.
Marek, kuulnud, et plaanime külla tulla, võttis Tiidu kaasa ja sõitis Kaalepi jaanitulele. Me oskame sinna ka minna!

Kena postkastiga värava juures meenus, et selle taga on ka teatriinimene. Sisse! Järele talle!
Veljo oli üllatunud, kuid sõbralik.
Ja külalislahkem kui meie aeg võimaldas.
Maarja rõdule me lõket tegema ei hakanud, aga panime sinna küünla.
Suure küünla.
Merikese hirm naabreid pahandada oli nii suur, et ta nõustus küll korraks oma leheprügile leegi külge pistma,
aga kallas selle siis kohe ohtra veega üle. Laulsime kiiresti ja sosinal "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi", Merike korjas tekkinud suitsu prügikotti, sidus kotisuu kinni ja viis koti konteinerisse.
Väga muljetavaldav. Lisaks värskeltniidetud muru, hästitoidetud koer ja kass. Isegi nahkhiired olid kenasti puhtaks pestud ja nöörile riputatud.
Kaalepisse! Lavastajat tabama!
Kaalepis tundus asi kahtlane. Oligi nii! Tiit ise ei julgenud üldse toru võtta, Marek lõpuks võttis ja ütles, et nad on nüüd Aravetel.
Otsustasime, et sinna me ei lähe.
Liiga teises vallas. Ja rattaid poleks kuhugi panna.
Vestlesime hoopis kohalike tuntud tegelastega 

ja vaatasime üle vaatamisväärsused.

Nii olime märkamatult (seigeldes läbi Seidla, Ahula ja Pullevere) jälle Järva-Madisel.

Vallamaja ees mõtiskles meie profiteatrite meeliskirjanik kahe tule valgel.

Arumäel säras vissipere jaanituli.

Salamisi roomas maantee poole udutriip 

ja ajas siis oma valged hõlmad laiali.

Ilus, aga ohtlik. Mitu korda avastasime end ratastega sõitmas selleks mitteettenähtud kohtades.
Harvad polnud juhused, kus loodetud kaaslase asemel haarasid sõrmed siilist, karust, öökullist või hobusest.
Tagasi Peedul. Erko tuli pidas veel vastu.
Ristil hõõgusid viimased söed. Aga praktiliselt koitis ka juba. :)
Tiit! Ükskord me tuleme nagunii. Hoiatamata. Ja teeme lõkke sinna, kuhu sa oodatagi ei oska! :P

PS Põgenike kohta on laekunud pildimaterjal.

1 kommentaar:

  1. miks neiudele leti taga tuli otsa pisteti?

    VastaKustuta