Küllike ja Mariin istuvad rahvamaja trepil ja ootavad bussi. Tavaliselt sel kellaajal bussi ei käi, aga lootust ei tohi kaotada. Mõne minuti pärast Ojaküla poolt lähenev õnnesärgis Leo tundub igatahes hea enne olema.
Tulebki. Punane. Küllike on rahulolematu. Värv pole õige ja jalgu pole taga kuhugi panna.
Hiljem.
Männilt tuleb veel rahvast. Merikesel hakkab kohe mõte jooksma, kuidas sõidukisse "Võõra mehe" kraam peale laadida.
Napu talu juures konutab vanglabuss. Katki?
Selgub, et mitte eriti. Arvatakse, et see ongi seismiseks õige koht. Võta näpust!
Kamandame bussi endile sappa ja vuriseme edasi. Läbi metsa, üle silla, raba serva mööda ühest kurvist teise, künkast üles Kõrgemäele.
Meie buss suudab parklasse keerata, aga vangla oma veereb kraavi. Halb algus. :D
Päh. Pruunid. Ei tahagi. Kuna tulevik on ebakindel, siis igaks juhuks üks sõbralik käepigistus enne teeleminekut.
Teistmasti kostüümide omanikeks saavad Leo ja Tiit. Paraku selgub, et püksid ei kerki pealiku põlvedest kõrgemale. Ja on naiste mudel. Tiit loovutab saagi Küllikesele. Küllike hakkas just tüütu külaelaniku rolli sisse elama ja on sellisest muudatusest üksjagu heitunud. Elevil ka, ei saa salata. :D Tiit saab kompensatsiooniks kanda liblikaga päikeseprille. Ta on neid ammu igatsenud. Täna siis lõpuks see päev.
Meelis on arvestanud, et tõstame tünni kuskilt kuhugi. Tõstmisest ei saa asja, aga vähemalt jagame ohtralt soovitusi. Airele tekib teel tünnini südamerabandus (teistel kestev kuulmiskahjustus), sest astub peaaegu peale mingile surnud elukale. Üldsuse hinnangul hiir, targemate sõnul mutt, Aire meelest vähemalt mäger.
Saabub Mare. Jahmub. Kõik olevat valesti. Õbluke Maarja ja vang? (Aire iseenesest olevat õiges vormis.) Kõige leebem trupi liige ja vangivalvur?
Ah. Mare lihtsalt on viimasel ajal meiega vähe koos reisinud ja ei tea, milline metsaline Maarjas võib vallanduda. Ja kus on öeldud, et vangivalvur peab kalk ja kuri olema? Head lapsed, need kasvavad vitsata!
Saabub esimene võistkond. Kokkulepitud ajast oluliselt varem ja valelt poolt. Nad suunatakse eemale, puudetuka taha. Aire kahvatub kõrgeid ja treenitud tegelasi nähes. Ei tahagi enam hästi vang olla. Koju tahab hoopis.
Merike niheleb. Temale selline improvisatsioonivärk ei istu. Tema tahaks täpset stsenaariumi kindlalt kokku lepitud teksti ja liikumisega.
Küllikesel ON tekst. Esimene lause neljast hakkab juba pähe jääma: "Appi!"
Kordama peab. Kordama peab. Paljugi, mis ärevusehoos võib juhtuda. Paar korda murrab prooviks ka jalaluud. On küll valus.
"Püüdke neid ka käeraudu kasutama suunata!"
"Kus need veel on?"
"Vööl sul." Aa. Mõtlesin, et selles kotikeses on ...puudritoos või päikeseprillid.
Maarjal soovitatakse prillid eest ära võtta. Paljugi, mis juhtuma võib hakata.
"Aire!" hõigub veidi aega hiljem bussist väljuv, kätega õhku kompav ja sihitult ringi ekslev Maarja. Õnneks hakkavad ta teised meeled täisvõimsusel tööle ("Mäe Mati püüdis mu kinni!" särab ta hiljem mingi vahepausi ajal. Huvitav, millest ta seda järeldas? Kuulmis-, kompimis-, haistmis- või maitsmistulemusel?) [Noh, tegelikult püüdis Mati Aire kinni ja mina taipasin talle ainult tere öelda. Aga õnnelik olin ma selle üle, et prillideta niimoodi inimese mitme meetri kauguselt ära tundsin :D]
Maarja pakub kommi.
"Appi!"
"Näidake töötõendit! Kes te olete? Mis nimi?"
Ee... Seda stsenaariumis polnud. Tohib umbes pakkuda või... Ah, kaotan parem teadvuse.
"Miks see saunaviht siin armatuurlaual on? Miks ta siin on? Kust see viht siia sai ma küsin?"
Miks ja miks. Are tegi enne ajaviiteks. Pikk jutt. Teil saab enne aeg otsa. :P
Leo tipphetked (üldiselt on Leo lukustunud ukse ja Küllikese vahel lõksus, oigab närvidelekäivalt ja nõuab juua):
"Oo! Lõpuks keegi, kes oskas ukse avada!"
"Ma sain juua! Vett."
"Esimene jootja valas mu rinnaesise märjaks, aga nüüd oli mingi voolik ja lutt."
"Kas lõhnad olid tõesti tunda? Üks ütles, et ma pole kaine." (Küllike nõuab karsket paarimeest!)
"Nüüd peate mulle käed kõvasti kaela ümber panema. Tõstan teid pikali murule." (Jessss! Kes sai parima rolli?) :D :D :D
"Tunnete end turvaliselt?" (Püss kummagi jala külge lahaseks seotud, torud kurgu alla suunatud. "Kuidas nüüd öelda. On olnud ka paremaid päevi. Ega need laetud pole?" "Üks auk rohkem või vähem...")
"Kodanik (Tiit), tulge appi. Tõstame ta pikali. Pea kõrgemale." (Murtud jalad toetatakse maha ja keeratakse neile vint sisse. Tiit, reaalse vigastuse korral ära sina aita, eks!) :D "Kas verejooksu on vaja kuskil sulgeda?" (Ainult tee proovi!)
"Näed, ta väriseb. Heida kõrvale ja soojenda oma kehaga!" (Abivalmis noormees haarab kaissu, silitab kõhtu ja küsib, kas on hea. Mhmh. Justkui paremaks läheb kogu aeg. "Ikka! Tunnen kohe, kuidas luud kinni kasvavad.") :D :D :D
"Päästeamet! Meil on siin kaks haavatut. Tädil on jalad katki..." (Prõss! Mine helista mujal. Ma sulle teen TÄDI!) :P
Aire (alias Maša Krõpskina).
Üldiselt vangid väga julgelt vastupanu osutada ja põgeneda ei tihka. Hoiatati, et võidakse püssi lasta või plehkupanija pikali hüpata. Heast käitumisest võlutult võtab nii mõnigi leebemad toonid. Pikalisurutav retsidivist suunatakse näiteks hobuse hunnikutest kõrvale. Korra saab kurjam siiski püssirauaga pähe ka. See osutub valusaks.
Kõrghetk saabub, kui Aire käeraudadeta ("Peaks need sulle peale panema, aga ma ei oska, las olla...") relvahunniku kõrvale valveta jäetakse. Kiusatus on suur, aga arvatav letaalne lõpp vaigistab.
Temal soovitati bussikatusele peituda, aga esiteks on sinna pikk maa ja teiseks tundub, et sealt võib ainult allatulistatud saada, sest vabatahtlikult sealt alla enam ei tule.
Üldiselt on Maarja pätiksmääramisega võistlejate elu raskeks tehtud. Ta ju saab end iga rohulible taha peita. Seega on otsijate paanika mõistetav, kui Maarja bussi alla peitu poeb. "Kartsin, et nad ei leiagi mind üles. Igav hakkas." (Tegelikult oli ta juba poolel teel pidurite parandamisega, kui võistkonnad otsa said ja sinna see jäi. Teinekord siis!)
"Ma leidsin teo!" (Bussi all.) "Aga hästi ei näe, võib-olla ei ole ka.
"Pääsesin põgenema! Ei teadnud, kuhu edasi minna. Ootasin järgi, aga ta ei kavatsenudki mind kinni võtta." (Matsimäe teeharus, vaateulatusest väljas.)
Peale selle pole ta kunagi nii suurte ovatsioonide saatel 100 meetrit joosta saanud. Sellest ka uued rajarekordid.
Tegelikult olime end halvimaks ette valmistanud, aga kuna neid hüppeid ei tulnud ja vanglaülem unustas ka õigeid sinikaid näidata, pidi mõni oma frustratsiooni telefoni uputamise kaudu välja elama.
Tülikad matkajad.
"Me oleme tõesti nagu kanakari!" ahastab Mare.
Kõik
- on kõvad õpetajad, hurjutajad:
- tahavad kangesti esmaabi anda:
- tunnevad vange ...või siis ei tunne:
"Nende pilte näidati telekas! ... Aga võib olla on vangid valvuritega kohad vahetanud?" (Merike)
Mariin klõpsib ohjeldamatult pilte ja Rene poseerib laokilejäänud relvaga...
"Ühed tõmbasid kohe relva vinna ja panid perimeetri paika, muidu saime ümber bussi taielda," meenutab Merike. "Küsiti, kas oleme asjaga seotud."
Igatahes suudab üks võistkond maksimumpunktid välja teenida.
Rahvas valgub laiali. Rollist väljatulekuks istume veel natuke küünimajas. Siis koduteele. Kuna diislit sai üle joone pandud, teeme koduvallale tiiru peale. Oleks ka Saaremaale läinud, kui hommikuks kodus poleks pidanud olema.
Okasroosike tudub.
Aare, üks kahe A-ga Aaredest (ülemus) jääb ülesandepunktis toimunuga rahule. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar