Kus on Jaanus ehk kogu tõde Ernaööst

Samal ajal, kui teine pool teatrist Sääskülas etendust lõpetamas on, sõidab ülejäänud poolik Paunküla poole. Jüri juures imetleme õunapuud. Kõigi peast käib läbi, et toored õunad võivad tänase etenduse lihtsamaks teha, aga keegi ei taha katsejäneseks hakata.
Tee oleks nagu tuttav. Otsustame, et ka seekord ei hakka vanadekodus peatuma ja endale kohta kinni panema. Pealegi pole kaardilugeja kindel, millisest teeotsast metsa vahele pöörata ja viimasest skaudilaagrist on ka juba omajagu aega möödas, mine tea, kas see tähekujuline telk, mis üles tuli leida, näebki enam selline välja, nagu 10 aastat tagasi.

Võib öelda, et jõudsime üsna sündmustevaeselt ja eksimata 4 minutit kokkulepitust varem kohale.
Saame natuke infot, et esimene võistkond võib arvestatud kella 9 asemel juba tunni pärast kohal olla. Punase Risti lavastajad jagavad meile osad, stsenaariumi ja dialoogid lubavad ise välja mõelda. Nende osaks jääb siis hinnata ja natuke pilte teha. Ainuke tingimus on, et õhtu jooksul tuleb 28 usutavat etendust anda.
Näidendi kirjutamine läheb kiirelt. Tekstis esineb küll üksikuid nõrku kohti, millega me dramaturg rahul poleks. No näiteks, et kui tüübid lähevad karjääri autoga sõitma. Siis tahavad äkki lõket teha, leiavad selleks metsast käbi, millel on rõngas küljes ja viskavad selle käbi ilma rõngata lõkkesse ja siis on järsku kellelegi nael käes.
Tiit, Mariin ja Maarja mängivad haavatuid. Rene ja Jüri saavad valida, kes parajasti hüsteerik või teadvusetu tahab olla. Hüsteeriku ülesandeks jääb Jaanuse otsimine. Etteruttavalt võib öelda, et mõningatel juhtudel jääbki Jaanus tuvastamata, mõnikord ka leidmata.
Lavaks saab üks liivane küngas karjäärinurgas ja umbes pool tundi hiljem aidatakse "kostüümid" ka selga.

Käime tuttavate peal haavade usutavust testimas.

Võib jääda mulje, et käib oluline arutelu, tegelikult imetles Kadri taevast ja lennukeid.

 Jüri sai pingete maandamiseks mullikile.

Kui kedagi endiselt ei paista, uurime teisi platsil olevaid punkte. Ühes sai veekausiga takistusrajal ringi joosta. Erkki käskis näiteks Lego-meeste erinevusi meelde jätta. Pärast, kui olid üliretsis esmaabipunktis või takistusrajal ära käinud, võisid alles erinevusi ette lugema minna.
Meist suutis ainult Mariin selle ülesande rahuldavalt sooritada. Maarja jäi Lego-jõuluvana jõllitama ja tõenäoliselt imestab siiani, et selline tüüp olemas on.

Kusagil kaugemal oli veel selline punkt, kus sai seal hamba välja tõmmata ja hamba paelaga kaela näiteks panna.

(Erkki fotod)

Veel mingi turnimine, ujumine jne.

Põhimõtteliselt saime juba oma võistkonna järgmiseks aastaks komplekteeritud, aga Imre gurmeerestoran tõmbas asjale piduri peale. Küünlad küll ja ilusad inimesed, aga keedetud neerude ja veise munanditega oleks keeruliseks läinud.

(Foto Örmi erakogust)

Kella üheksaks on Jüri jõudnud pidada loengu, kuidas sigadega rodeot sõita. Renet see teema väga ei tõmba ja jutt viiakse ajaloole. Tiit on 100%-liselt rolli sisse elanud ja tunneb, kuidas haav valu hakkab tegema. Ülejäänud kaks on teoorias juba verest tühjaks jooksnud.

Südaööks oleme ära näinud ühe meeskonna, kes saab maksimumilähedased või päris maksimumpunktid. Järgmistel läheb veel paar tundi aega. Küllap muretsevad, et me pole rolli jõudnud sisse elada või pole tekstiproovi saanud teha. Noh, haavatud jäsemed muutuvad juba päriselt tuimaks, veri vaikselt juba hüübib ja kui keegi veel nime peaks küsima, siis need jõudsime ka välja mõelda.

Hommikul kell neli hakkab väsimus peale tulema.
Kell viis mõtlema Maarja, et võib sellest naelast niimoodi veel puudust tundma hakata.
Kella kuue aeg näeme viimaseid võistkondi platsile jõudmas. Näeme ka selliseid, kes sobiks meist tunduvalt paremini esmaabipunkti vigastatuid mängima.

Kella seitsme aeg, kui päike hakkab vaikselt seda karjääri külge soojendama, kus me viimased 12 tundi kükitanud oleme, lahkub viimane võistkond ja saame meiegi liiva juustest välja raputada ja asjad kokku panna.
Tee peal naerame veel päeva metsas veetnud võistlejate huumorit:

Kus Jaanus on?
- Jaanus on siin, aga ta ei taha sinuga praegu rääkida.
- Jaanus on lilli korjamas käinud, mingi tuust on peos.

Keegi Tiidule aka Tõnule, kellel oli jalas haav:
Sul on käed terved, äkki roomad siia?

Ta ei taha minuga rääkida, ta on venelane vist.

- Kas sul on nael käpas?
- Kas nael valutab ka?
Üks optimist sinises pluusis: See nael nii väike asi, ikka juhtub. Mul on ka juhtunud, tõmbad naela välja, käid arsti juures korra teetanusesüsti saamas. Auk kasvab ise kinni. Mu vanaisal tuli ükskord terve... jalalaba vms otsast.
Sa nõnna noor, pulmadeks saab terveks jne.

Päris nii palju võistkondi meie juurest läbi ei käi, kui algselt startis, aga kui midagi kinni siduda on vaja, siis meie oskame :D