21 august 2014

Meie elu 4:3

Hirvli pole kunagi varem Härma külale nii lähedal asunud.
Jõudsime kohale väga täpselt või isegi paar minutit hiljem. Tundus, et kuigi Marek meie meeleheitlikele kõnedele vastamata jättis, ootas ta sisimas ega suutnud leppida tulemata jäämisega.

Et nii kaugele parklasse poleks mingi valemiga jõudnud, nihutas Tiit pisut piire (pärast pani korralikult tagasi).
Oli olnud plaan nimelised toolid kinkida. Selle asemel ostsime hoopis rohkem pileteid. Infojuht ja arvutamine! :D

Parima istekoha sai Küllike. Seda siis, kui toolileenile püsti ronis.





Marek võib mängida kui tahes väikest rolli, aga kokkuvõttes on ta ikka kõige meeldejäävam.
Tagasitee alustamiseks tuli tagurdada, sest ümberpööramiseks polnud ruumi. "Kas nii hoiab kütet kokku?" huvitus Aire.
"Ei, kilomeetreid kerib tagasi," arvas Tiit.

"See on selle etenduse kitsaskoht," tunnistas Enno, kui napilt üle sillaääre ojjatagurdamisest pääses.
"Keegi poodi tahab?" uuris Maarja. Temale piisanuks ka bensukast, peaasi, et saaks mingisugusegi söögi.
"Sina."
Kuna Küllikesele ja Merikesele polnud pood oluline, otsustati mitte minna.
"Poodi ka saab?" küsis seepeale Aire.

Aegviidus nõudis Maarja vikerkaare pildistamiseks peatust. Enno sättis sõiduki kenasti Maarjale kaadrisse. "Saab ka lõpuks bussist ühe ilusa pildi," muheles ta lootusrikkalt.
"Leo, sa oled nii vaikne olnud. Ütle ka midagi ilusat," nuias Küllike.
"Päike paistab. Mul on pluus juba peaaegu kuiv. Saan ennast riidesse panna, selleks ajaks, kui koju lähen..."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar