Lennuk ehk Kuidas me ETV kostüümiladu tühjendasime

Algas kõik sellest, et naaberteatri aktivist Jana helistas hommikul ja innustas tegudele. Meie infojuht haaras härjal sarvist: 

• otsis juhatatud teate üles, 
• luges selle läbi, 
• helistas antud numbril,
• helistas veel kümnekonnale sõbrale,
• hankis transpordi,
• leidis kaaslase ja
• alustas teekonda.

Maarja alustas seda juba 10 min varem ja sai natuke aega rooli hoida, kui autojuht ühe tagaistmele pugenud teatridiivaga sõnasõda pidas ja rusikavõitluseks soojendusharjutusi tegi.

Rongis meenus, et meil on kaamera. Paraku osutus valgus viletsaks ja modellid olid kuidagi lontud.

Ega me täpselt teadnud, kuhu minna, aga usaldasime vaistu. Torupilli Selver on remondis. See oli miinus. Suur miinus.

Leidsime tänavalt õnne-kingatalla. Me ei märganud seda üles korjata. Seega polnud meil rõivalaoga erilist õnne. Üht-teist siiski õnnestus ka.

• Leidsime õige maja raskusteta üles.
• Laonoorik vastas telefonile. Kohe.
• Jõudsime viperusteta kohale.

Paraku ütles juba esimene pilk, et kui siin midagi oli, siis praeguseks on see otsas.  

Lohutuseks läksime alla kohvikusse. 

Küllikesele meeldisid linnud.

 Eriti too lülitipealne.

 Näoga kandikuriiuli poole istuja sai teada, et klaasid käivad ülemisel kandikul. Enamik inimesi ei pannud sellekohast sooviavaldust tähele.

Lennukeid nägime juba Vessel, aga nood viskusid kaamerat märgates kohe kõhuli majade ja puude taha. Linnalennukid olid julgemad. Ja kõrgemal.

Leidsime veel ühe kohviku. Massaažikohviku. Lihased said korraliku koormuse. Eriti naerulihased.

Põrgatusime kodu poole. Üle lennuvälja. Vaigistamatu naeruga. 

Jõudsime kenasti proovi ajaks kohale. Muuseas: kuuri ehitama ei maksa kutsuda inimest, kel endal ka ehitus käsil. Nii võib ehitis jääda selline... hõredamapoolne.

Täna olid teksti ja liikumist harjutamas väike Sveta ja väike Tupsu. Teised ikka ka.