Kaks veidrat meest hoidsid tunnustatud pedagoogi 2 päeva Hiiumaal!

Üks oli sangadega ja teine täiesti võõras (kuigi Alburahva Teatri kaks parimat nuuskurit juba 61 korda ta isikut on püüdnud tuvastada).

Aga tegelikult rõõmustasime koos Marega ja laulsime talle pidulikult "Minu õpetaja". Vähemalt poolteist salmi (mis meie puhul on lausa uskumatu tulemus). :) 

Samal ajal, kui kodune ajaleht tublist pedagoogist kaanetüdruku tegi ja facebooki sein õnnitlustega täitus, oli Mare sunnitud pikki vahemaid bussis pakkide vahel loksuma, poole ööni kaasharrastajate loba kuulama ja magamiseks mittemõeldud asemeil nappe unetunde mööda saatma.

Mida kõike sõprade heaks ei tehta! :D

Kuna stardiaeg oli mitmesuguste segaste asjaolude tõttu tunni võrra edasi nihkunud, ei jäänud teeäärsete vaatamisväärsuste jaoks mahti.  Kui kohalik mõis välja arvata, mille ümber oodates mitukümmend ringi tehti.

Ainult kuskil Haapsalu äärelinnas lubas bussijuht korraks daamid parki jalutama.

Kõigile püüdlustele vaatamata õnnestub meil Asuküla koolimajale ligineda ühelt kindlalt poolt. A-la-ti. Noh, vähemalt jõudsime kohale ja jäi isegi pisut aega ettevalmistusteks.

Fotod olid nagu meie jaoks seinale riputatud!

Publiku reageeringutest

 jäi kõrvu kahtlaselt tuttavat naeru.

 Nojah. Eks me varsti tunneme siitkandi inimesed juba kinnisilmi ära,

 aga kuidas nad ikkagi nii saare aktsendiga naeravad?

Varsti saime teada. ;)
Nende muljed:

Tegelikult oli muljeid kordades rohkem, aga me kogu täispikka mängufilmi üles laadida ei suutnud. :D

Õnnitlesime korralikult õnnepäevalist, sõime Muhust toodud leiba ja lahutasime meelt.

Eriti lustlikud olid tütarlapsed. Kellele hakkas uks madalaks jääma, kes tegi pääsukest, kes üritas torti karbist suuga haugata. Või noh. Alati ei räägi pilt õigust. :D

Maarja muutus aina süngemaks. Airel, Merikesel ja tal oli olnud kindel plaan "Tsirkust" laulma hakata kui Küllike enne kümmet magama jääb. Et Küllike juba üheksast tukkuma jääb, oli enam kui kindel. Aga nüüd näitas kell juba südaööd ning proua dramaturg konutas ikka veel pingiotsal (vaene Maarja ei saanud lõpuni aru, et lauluhirmul Küllike õppis silmad-lahti-magamise ära).

Puhkama pugev Aire avastas asemele viskudes, et keegi juba magab seal. Keegi tõmmu ja musklis. Keegi, kes asemelt lahkudes muundus topispallideks. :P

Orkester ei hoolinud sugugi, et inimesed on pikast sõidust väsinud ning keelduvad kategooriliselt tantsust ja seltskonnamängudest. Kangekaelselt kanti ette kõik Ivo Linna, Jaagup Kreemi, Uno Kaupmehe, Mati Nuude, Gunnar Grapsi, Koit Toome, Jüri Homenja, Jaan Tätte, Georg Otsa, Lauri Saatpalu, Hardi Volmeri, Marek Sadama, Pearu Pauluse, Peeter Volkonski, Marju Kuudi, Anne Veski, Anu Kaalu (ja paljude paljude teiste) tuntumad laulud. Lisaks ka mitu instrumentaalpala.

Hommikukohv joodud, veeprotseduurid tehtud, Urve pakitud leib taskus

 ja mahajääjatele lehvitatud,

 võtsime kursi sadamasse, mis Maarja magamata silmadele paistis veel võrdlemisi mustvalge.

 Peale kuldseid praamifriikaid (allilmas tuntud ka kui lastepraad) asi pisut paranes.

Küllike jooksis segaduses paar ringi ümber kassa ja hõikas siis luugist sisse esimese pähetuleva arvu ühest sajani.

Mõnele meist oli see elu esimene merereis üldse.

 Niipea, kui maa paistma hakkas,

üritas Maarja mingist tillukesest avausest välja pugeda. Kas päästis Veljo malbe manitsus või sai tütarlaps ise ettevõtmise ohtlikkusest aru, igatahes mõistis ta mahamineku ajaks bussi naasta. Närvilisematel oli hirm, et väljume vaid ümberistumiseks.

 Sõime Viigris kõhud lesta täis

 ja läksime pealinna huviväärsustega tutvuma.

Mare ostis kala kaasa.

Küllike avastas, et on pastakaga fliisiesise täis joonistanud ning otsustas fliisi seljast võtta. Leo laitis mõtte maha. Põhjusega. Pluusiesine oli samuti soditud. Küllike andis hullunud pastaka osavamate taltsutajate hoolde ja otsis kotist vahetusriided.

Põikasime läbi Ristimäelt ja juhatasime mobiilitsi Kristjanile, kus etendused toimuvad. ;)

 Eiffeli torn ja selle ümbrus oli nii sürr,

 et Freddy natukeseks digimuutus.

 Veljol ei jäänud ka palju puudu, aga õnneks me leidsime talle mingeid päästvaid marju.

Käisime mäe otsas. Rebaseid ei näinud.

 Kõpus selgus, et tornipääsemiseks peame pisut ootama. Nii umbes kevadeni.

 Viitsime siis aega grupipilte tehes,

 aga kevad ei tulnud ega tulnud.

Hoopis etenduse algusaeg hakkas pealetükkivalt ligi tikkuma.

Saialõhnaline Kõpu Rahvamaja.

Kummardasime sügavalt (mitte küll nii sügavalt nagu Asukülas, kus infojuht kraapsu ajal prillid lavalt alla pillas) ent kiirelt, sest järgmine etenduspaik asus teisel pool Hiiumaad. Kutsusime juttu puhuma tulnud politseinikke teatrisse, aga nad vabandasid, et kiire. Toredad politseinikud olid. 

Ämbrikunstnik rõõmustas, et sai teha midagi, mida kogu aeg on taunimisväärseks pidanud. Teised kahtlustasid, et ta on seda siiski salaja usinasti visandamas käinud. :D

Kuna me väga täpselt ei teadnud, kuhu minna, usaldasime kõhutunnet. Kõhutunne ütles, et see masinatäis rahvast tuleb etendusele. Tuligi.

Kassari Rahvamaja oli soe ja õdus. Nii kodune! Esimese etenduse ajal ehmusime küll, et kas midagi on väga valesti. Publik tundus tõsine. Kontaktisik andis teada, et see on ühe onu süü, kes kihistajatele PSST! teeb. Pärast vaheaega enam psst! ei tehtud ja vahepeal tuli lausa pause pidada, et jutuga edasi minna. :D

 Kogu maja oli nutikalt käsitöömaitseline.

 Mirjami kunst rändas ka Alpu.

Aksidega polnud küll lood kõige paremad ja nii me ladusime end lihtsalt kardina äärde virna. Viljar lükati mingisse harjakappi või samas mõõdus muusse moodustisse.

"Tundub, et mul on aeg kapist välja tulla," hingas ta otsustavalt. Aga sellest ei piisanud. Tuli ka üle lavapartnerite turnida.

Kristjan oli midagi lõimumisest rääkinud. Omavahel lõimusime ja põimusime küll, kui ühe käsi ämbrit, teise oma pulka, kolmas telefoni järele kobas ja teised 2-3 kaaslaste külge klammerdusid, et neid lavalekukkumisest päästa.

Maarja kurtis hommikul, et Mare kiusanud teda pool ööd. Küll kamandanud kuuvarjutust vaatama, küll igasugu muid ülesandeid jaganud. Ise polnud julgenud tulla, saatnud teisi. :D

Mandrile tagasi tulemine osutus keeruliseks. Esmalt varastati ära uksenupp, seejärel müüriti käiguauk üldse kinni. Aga uksespetsialist sai selle võrra oma arukust näidata.

Hiiumaa viskas kurbusest natuke vihma me peale.

Jalad maas!

Raudteejaama jõudsime napilt enne rollerit.

Lossihoovil jäime pisut sõja jalgu

ning põgenedes sattusime keelatud alale.

 Maarja ja Küllike leidsid muistse aarde. Teistele ei öelnud.

Leidsime salapolitsei

ja parajasti missioonil oleva spiooni.

 Maarja suvine jopeost ebaõnnestus. On ikka õmblejaid maamuna peal!

 Erko sattus jutusoonele ega raatsinud heast seltskonnast lahkuda. See solvas pisut. :D

Sõime veelkord. Keemik suutis oma omleti u- ja s-kvarkideks harutada. Küllap sellepärast pandigi õues Sangamehe lugu mängima, et meist kiiremini lahti saada.

Viisime Merikese promeneerima. Keegi tsiteeris Volmerit,

Mehed rääkisid midagi autodest. Kanali peale ajamisest ja pukside läbiloksutamisest. Kui see ikka oli autodest. :P

Merike ja Maarja polnud rahul pakutava Kuursaaliga. Neile tundus, et jälle tögatakse ja tegu on lihtlabase bussipeatusega.

 Ei ajanud neid elevile skandinaavia vesikuldnokk

 ega harilik valgekaru.

No mis sellistele näidata?

Koduteel nokiti dramaturgi kallal, et too teadvat vaid üht pirnisorti. Kuigi teab kolme.
On neid korduvalt (kahjuks tulemuseta) istutanud. Veljo soovitas hästitöötavat nippi. Roheline ots peab üles jääma.

Dramaturg tõsteti esimesena maha. Koos oma koera, kompsude ja kahtlase ämbriga. Aire soovitas sellega jalgsi näitekasse mitte tulla. Maarja soovitab seda üldse mitte välja võtta.

Loodame, et Mare jõudis reedel saadud lillesülemiga enne selle närtsimist taaskohtuda. Kalli! :)