04 august 2016

Kuidas joonistada laukaõgijat...

...paberi ja pliiatsita?

Teatri matkasektsioon teab.

Esmalt tuleb pidada väike arutelu teemal "Läheks millalgi rabasse".
"Ilmad on jamad. Ootaks natuke," arvab Maarja.
"Järgmisel nädalal ma ei saa," rõõmustab Merike.
Enneaegselt. :D

Maarja leiab, et räätsadega oleks turvalisem. Otsib välja isegi lähima räätsarentla.

"Mm..." kõhkleb Küllike. "Toetaks pigem sõpru? Ma küsin."

Selgub, et sõbrad toetavad hoopis meid. Tingimusel, et tunneme kogetust rõõmu.
(Pole kahtlustki!) :D

"Läheks õhtul raba äärde valmis ja siis hästi vara hommikul?" 
"Olgu."

"Mis me seekord kaasa pakime?" uurib Küllike matkaekspert Maarjalt.
"Magamiskotti igatahes ei võta. Mõttetu tassimine," otsustab Maarja.
Küllike on murel. Öö õues. Telgi ja tekita. Üüh!
Aga nõrk olla on nõme. Teeme ära. Enne puhkuse lõppu jõuab ehk kopsupõletiku välja ravida.

"Mis te tänasest arvate?" vaatab Küllike kõhklevalt aknast õue.
"Võiks kah. Ega see ilm paremaks ei lähe," arvab Maarja.
"Aga siis me peaks poole tunni pärast startima, sest Margusel pole pärast aega meid transportida."

Selgub, et vaja ka tanklast läbi põigata.
Nuputame ruttu, mida räätsa-pererahvale meeleheaks viia.
"Too arbuus, me niikaua pakime. Helista, kui Alpu tulema hakkad," paneb Maarja tegevuskava paika. Tal alles "hommikusöök" pooleli. (14.30)
"Juba ootan," on Merike samal ajal tee äärest sõnumi saatnud. Aga seda ei näe keegi. Kes on teel poodi ja tanklasse, kes asub asju pakkima.

"Ma pole kunagi nii ruttu matkavarustust kokku pannud!" ebaleb Küllike, kui juba kogu ekipaaž pardal. 
"Tikud võtsid?" ristküsitleb Merike.
"Ei tea. Ajalehti igatahes võtsin. Kui tikke pole, hõõrume pulkadega lõkke põlema."
"Ma võtsin ka ajalehe, aga lugemiseks," teatab Merike.

Jõuame õigele õuele.
Saame lühikese räätsakoolituse koos ellujäämisjuhistega ja tuiskame edasi. Autojuhi aeg ei anna oodata.
Õnneks Küllike teab otseteed. 

Või siis mitte.

Sõidame.
Sõidame.
Sõidame.
Ei ole tuttav ümbrus.
Kui rada hakkab igasugust põhja ja mõõtu kaotama, otsustame otsa ringi keerata. Ainult et kus???

Veab.

Sõidame tagasi teeristi ja valime uue haru. 
Sõidame.
Sõidame.
Sõidame.
Vahepeal jääme toppama metsarajakese servi niitva traktori sappa. Aga ainult natukeseks. Abivalmis traktorist teeb möödasõiduks ruumi.
Vahepeal transformeerub auto allveelaevaks. 
Ühe korra. Teise korra. Kolmanda...

Vot nüüd on tuttavad kohad!
Teatud piirini. 
Leiame end taas ristteelt ja Küllike otsustab, et sõidame ee... sinna. Ei! Sinna! 

Sõidame.
Sõidame.
Tekib kõhklusi.
Keerame otsa ringi. Sõidame teeristi tagasi. Valime natuke laiema raja.

Sõidame.
Tee ääres istub inimene.
Küllike tormab teed küsima.

Õnnetu olemisega meesterahvas teatab suurepärases vene keeles, et ei saa aidata. Tal pole aimugi, kus ta asub. Teda ka toodi. Kehrast. Sealt seene juurest paremale.

No aga see on ju täitsa abi!

Läheme tagasi ja alustame uuesti sõitmist sellel teel, kust enne ära tulime.
Tekivadki tuttavad kohad.

Merike hakkab kärsituks muutuma. Et kaua me niimoodi eksleme.
"Ise nõudsid, et järgmisena oled nõus ainult autos matkama. Vaata aknast välja nüüd ja naudi!"

Autojuht on endiselt rõõmus ja rahulik. Vähemalt väliselt. Sukeldumiste ja rajaleidmiste vahel pole tal ju aega kella vaadata. Me ka ei ütle. Milleks inimest ilmaaegu närvi ajada. 

Jõuame suuremale teele, veel suuremale teele, natuke veel ja... olemegi kohal!
Pisut hilja saame pidama, aga küll me selle jupikese maad tagasi jalutame.

Täname sõidu eest ja tassime oma pambud teepervele. "Aitäh! Head õhtu jätku!"

Vinname kotid õlale. Hm. Keegi on siiski magamiskoti kaasa võtnud. MAARJA!
"Igaks juhuks. Äkki hakkab öösel külm." 
Nunuu.

Matkame.
"Kas sulle ei tundu miski kahtlane?" vaatleb Maarja ümbrust. "See bussipeatus. Ja oja. Ja teeots..."
Mhmh. Küllikesele tundub küll. Et me mitte ei sõitnud mööda, vaid tulime liiga vara maha. No nii umbes kilomeetri jagu.

Pole hullu. Matk alles algas ju. :D

Õiges teeotsas teeme esimese pausi. Sööme kotid kergemaks.
Küllike pritsib värskaga märjaks Maarja magamiskoti. Õige ka. Mis ta õige mõtleb! Teised peavad öösel külmetama.

Maarja pakub abi saiakoti avamisel. Kohe, kui on banaaniga lõpetanud. Merike arvab, et saab jõuga, aga enne leiab Küllike tikud ja kott avaneb ereda leegiga.
Selgub, et mõni meist pole valla tähtsaima objekti juures kunagi käinud.

Pildistamise silt.
"Mul on seekord päikeseprillid ka. Valmistusin korralikult," on Merike rahul.
"Öömatkaks???" imestab Maarja.

"Käime Kalajärve äärest ka läbi?" pakub matka algataja.
"Hakkab peale!" ajab Merike silmad suureks.
"See jääb suht raja äärde!" rahustab Maarja.
"Paarsada meetrit ehk," lohutab Küllike.
"Jaa-jaa. Millest saavad kilomeetrid."
"Tegelikult me ei tahtnud sind ette traumeerida. Seekordse matka lõpp-punkt on Ikla."
"Ma lähen koju!"

Haa! Ei lähe sa kuhugi!!!

Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar