Hüvastijätt musta kastiga

Oli teada, et ühel hetkel see päev saabub. Üllatusena selgus, et meil pole hüvastijätule pileteid. Üllatus kippus veel halvemaks minema, kui avastasime, et pole isegi mingit lootust neid saata.
Pärast mitmekordset nimekirja kammimist leidsime paari vaba kohaga etenduse. Pank jälle ei tahtnud raha ilma paroolideta anda. Hirmust neist ka ilma jääda, pidime trupi ettevõtjale minuti tagant ostmise kohta küsimusi esitama.

Sõit UBBsse algab täpselt nii, nagu meil kõik sõidud algavad. Ootame teeääres, üritame end iga suvalise auto peale pressida, sest meil pole endiselt aimugi, milline meid peale peaks korjama. Esimesed minutid sõidukis kuluvad rihmade jagamisele, siis Merikese rihmade otsimine, Merikese rihmade manuaaliga tutvumine, Merikesele manuaali tutvustamine ja ülejäänud 10 selle kinnitamisele.
Arutame aktuaalseid teemasid nagu Rail Baltic, haldusreform, BAM, Ülo ja BAM.

Ilmselgelt käime Viljandis oma Ukut vaatamas. Söömas ei käi, sest teatrikringlile peab ruumi jääma. Ja kui nii palju varem kohale jõuda, pole mingit võimalust seekord sellest ilma jääda.

"Mäng on alanud."

Vaheajal sunnib Aire meid publikuküsitlust täitma. Merikese arvates ei või me lehele ausalt vastata, et näiteks Ugalaga meenuvad meile Ane, Rait, Uku. Mõnikord ka Viljandi. Mõnikord ka mõni etendus. Mõni kuulus näitleja. Asukoht.

Laseme ennast pildistada...

Pildistame Porschet...

Käime jälle poes, kuna tundub, et pakiruumi jäi veel vaba pinda. Teeme müügisaalis kohe mitu ringi, sest nii tore on tuttavaid kohata ja nendega ostude üle nõu pidada.
Leiame ühele trupiliikmele hilinenud sünnipäevakingi.

Maarja on häiritud, et Küllike tema ostu-eest-tasumise-protsessi sekkub. Peaaegu ei aita pärast asju kotti pakkida. Küllike on õnnelik, et sai imeodava raha eest nii suure ja rohelise voodilina. Merike usub, et tolle hooldusjuhendilipikul on kirstu märk.

Püüame meenutada, mis etendus see oli, mida me kõik oleme näinud, aga ankeeti kirjutada ei osanud. Kus Tanel Ingi marokolast mängis.
Mäletame, kus vaatamas käisime, istekohtade ridu ja numbreid oskame öelda, aga tegelaste ja pealkirjaga on jama majas.
"Naine oli see... ei, mitte Luule..."
"...proteesiliimi reklaamis, noh..."
""Lumivalgekeses" mängis."
""Kriminaaltangos"..."
"Marje Metsuriga..."
"No kuidas see nimi nüüd ei tule siis!?"
"E...ee...Ene Järvis!"
Nüüd jääb veel etenduse nimi.
"Nagu kahest sõnast oleks nagu koosnenud..."
"S tähega algas mu meelest..."

Tuleb internetist otsima hakata. Viimastest vihjetest on kõvasti abi.
"Hirm sööb hinge seest."

Aire üritab endale diagnoosi panna. Sümptomitest jagub mitme põneva häire jaoks. See ajab teised kadedaks ja kõik tulevad oma näidetega lagedale. Salongis viibimine tekitab aina suuremat kõhedust.

Leiame, et nähtud etendus on täitsa mängitav. Jagame naiste osad ära. Merike, nagu tavaliselt, on ema. Aire võtab selle musta kostüümi, Mare on politseinik, Maarjale jääb kuldne kleit, kuna Küllike sellesse ilmselgelt ei mahu. Õnneks on veel laip.
Julia osa jääb Kadile. Kes käskis puududa? 😜

Kiirustame Imaveresse, sest seal asub meile teadaolevalt suurim ja töökindlaim rahaautomaat. Jõuame napilt minut enne sulgemist. Küllike palub oma tuttavat kassapidajat tervitada, aga Merike läheb teenindajaga peaaegu kaklema. Kas ei leidnud tütarlaps õiget kontot üles ka pärast mitmekordset pin-koodi ütlemist kõnepilusse, ei naeratanud raha ulatades või ei andnud hoiuraamatusse allkirja kirjutamiseks töökorras pastakat... Mingi tüli neil igatahes tekkis.

Laseme end oma ostuhunnikutega treppide ette sõidutada. Ootame pikisilmi, et Marek juba poe avaks. Soovid on iseenesest tagasihoidlikud: Küllike loodab osta dr Sterni koerakrõbinaid ja konserveeritud küüslauku, Maarja - Marianne kommi ja Ponile heina, Merike võtaks kassile ja koerale konserve ja endale puuvilju (vahel harva viinamarju ka).