Neljateistkümnes veebruar kapist vaadatuna

Koguneme. Jagatakse südameid, komme ja kallistusi.
Esimesed kohusetundlikud on kostüümid selga ajanud. Või midagi sinnapoole.
Ka pulmakleit saabub.

"Oo! On ju 15. sajand!"
"Millal sa sihuke välja nägid?" (Kusjuures kandja mahtus kunagi sellesse kleiti 4 kuud rasedana!)

"Vaata, kus nüüd on end jämedaks ajanud!"
"Tagumiku laiaks söönud!"
"Head hambad!"
Eks see tundlikku silma võib riivata muidugi. Mis süüdistataval viga, tema ju ennast enam eriti vaatama ei ulatu. 😜

Sellistel hetkedel tunned siirast rõõmu, et sul on tõelised sõbrad. Näiteks Saaremaal. Tallinnas. Tartus...

Pluuside tellimine.
"Naised! Arvasingi, et sellega läheb jamaks," torkab lavastaja, kui Maarja häälekalt sõna võtab erinevate müüjate sama suurusmärgi, aga erinevate pluusisuuruste teemal.
"Kas mehi huvitab? Tellivad ühe ära ja tont temaga."
"Ja kes oli see, kes lasi oma fliisi pärast väiksemaks õmmelda?"

Viljarile meenub, et tema tsiviilina kuulub väljavalitute hulka, kes oma vööümbermõõtu avalikustama ei pea.

Maarja meelest nihutab keegi kogu aeg ukse teise kohta.

Viljar palub pidevalt, et talle korrataks üht sõnapaari ning itsitab siis vaigistamatult. "Mind on raske naerma ajada, aga kui juba, siis..."

"See ülikond pole ammu pesus käinud. Seisab püsti."

"Miks sa tekstiraamatusse kirjutad? Sa pead siit pärast lugema ju?" imestab Maarja.
Küllike näitab tihedalt täis kirjutatud lehti.
Maarja jääks lausa sõnatuks, kui tekst lubaks.

Pärast proovi läheks Maarja meelsasti suusatama, aga teksadega siiski mitte.
"Võta mu rahvariideseelik!"pakub dramaturg.
Maarja ei võta.