Libakoi ja kained dressid

"Kes saalis klaverit mängib?" imestavad viimased tulijad.
Ilusti mängib.
"See tõstjapoiss. Kadi läks tema asemel niikauaks kangi rebima."

Valmistume Paide etenduseks. Suur linn, äkki satume isegi mõne küsitlejaga kokku.
"Küsivad, miks me just niisuguse tüki valisime..."
"Ei küsi. Teavad ju, et Veede sundis peale."
"Küsivad, mis sind niimoodi kirjutama pani?"
"Vaevalt. Teavad, et trupp peksis, kuni lugu tuli..."
"Ja pekstud peast juba nalja ei viska."
"Ütled, et istusid ühel õhtul arvutis veiniklaasiga, kui korraga nägid: ülikond tuleb kapist välja. Ja sina lihtsalt kirjutasid..."
"Pärast imestasid veel, et miks naabrimehe pidžaama sinu öösärgiga voodis hullab..."

Töötame konstruktiivset tagasisidet läbi.
"Mulle küll meeldib, kui vigadele ka osutatakse. Muidu õitsed, et küll ma olen ilus ja andekas..."
"Kõige hullem, mida öelda saab, on: "Tubli!""

"Küll sa oled tubli laululaps... Ah ei ole? Tantsisid hoopis?... Nii tubli!... Ah ei teinud midagi? Oled niisama õega kaasas? Tubli!..."

"Leo pilti nägite täna?"
"Lehes?"
"Lehes nagunii!

Facebookis. Ta oli nagu Stallone, ainult ilusama näoga."

"Ma pööraks, aga ei saa! Olen tugitool."
"Abielludes oli meie pool-lesk ju Kittel Karvavald?" avastab keegi

juba teises teemas.

Musitseerime natuke. Ega Kadi üksi jõua ometi kogu homset õhtut muusikaga täita.