Ahoi, Lüganuse!

Merike on vaeva näinud: akna üle värvinud, asjad õue kandnud... Aga kas seda siis hinnatakse? Õiendavad veel pealegi ja esitavad tobedaid küsimusi. 😇

Reisijate rahulolu tagamiseks viiakse seltskond Rakveres poodi.

"Vett ei maksa siit võtta. Järgmises poes on soodsam ja suurem valik," õpetab kohaletooja. 

Ise ostab. Küllap aimab, et laupäeviti suletakse too järgmine pood juba varakult.

"Maarja! Mäe otsa tahad ronida?" hõikab juht ja vastust ootamata keerab sõidukinina lumiste tippude poole. Kuna teise poodi ei pääsenud, jäi 20 minutit vaba aega.

"Siin on ju lindid ees?"

Aga meile tehakse selgeks, et see olla kõik puhtalt turvalisuse huvides.

Kaks mägironimiskallakuga trupiliiget võtavad teekonna ette.

Seal, kus lõpeb kaamera pilguulatus, lõppevad ka astmed.

Käsipuu õnneks mõnda aega veel on.
Siis jääb ainult rada ja lõpuks hakkab ka mägi ise otsa lõppema.

 Mahajääjad  alpinistide käekäigu pärast väga südant ei valuta.

"Me peame siit pärast alla ka saama!" muretseb Maarja.
Milleks sõbrad on?
Küll Küllike vajadusel lükkab.

"Mineeee, ma olen seal mäe otsas sellise ilusa pildi saanud..." õhkab ronijatest noorim, kui öösel pilte üle vaatab. "Pildistasin vaateid ja üks liblikas on pildile jooksnud! Vot see on kaugel amatöörlusest!"

Kuna paljud pole ka Püssis käinud, aga see jääb lähedale ning aega on, sõidame ekspeditsioonile.

Trupi esikilbarid annavad ülevaate linnade kujunemise ajaloost.
Mitu alevit on Eestis? Meie teame.

Dramaturg teeb ettepaneku tassida dekoratsioonid perroonile ja teha pilt.
Justkui oleksime rongiga tulnud.
Keegi miskipärast ei vaimustu.
Pole ju pikk maa tassida?

 Siis, kui Aire pildistab.

Esinemispaigas ootab meid väga soe vastuvõtt. Kostitatakse, näidatakse lahkelt kõiki võimalusi ja ka ilm on soe. Võiks isegi öelda, et tuline.

"Naljakas on asju üles panna, kui vaadatakse," häbeneme pisut, aga pakime kohvritest oma uksed-aknad ja muu vajaliku kraami lavale.

Keegi tore blond noormees murrab end näitlejate garderoobi ja hakkab küsima: "Kes te olete? Miks tulite? Millest lugu räägib?"

Küsimise peale, et kes ta ise on, saame lühikese elulookirjelduse. Lapsepõlv Rakveres, tegusad noorusaastad, edasine elu mujal. Ja et ta aitab päeva juhtida ning ka meie etenduse juhatab sisse tema.

Oleme vastutulelikud. Muidugi aitame faktidega!

"Täna on selle lavastuse 69. esituskord," teatab üks.

"Tegevus toimub nelja korteriga kortermajas," lisab teine.

"Võib ka rohkem," arvab kolmas.

"Ei või!" jääb resoluutseks neljas.

Kuna kõigil on parajasti kibekiire asju sättida, jätame teavet jagama Veljo. Temal on täna esimene kord selles näidendis peresõber Priitu mängida, järelikult on lugu värskelt loetud ja info kõige usaldusväärsem. Nii saame varsti sissejuhatusest kuulda, et etenduse majal on kaks korstent, 4 truupi jms. Aga selleni läheb veel hetk aega.

Merike ei lubanud kappi kaasa võtta. Kaitses näitekaruumis elu hinnaga.
Meie ei lubanud tal nii lihtsalt kogu oma elu jätta.
Jõudsime kompromissile.
Võtsime kapist pool. 😉
No on vaja!

 Aire avastab, et dekoltee on liiga avar ja seelikuhõlmik liiga paljastav. Otsib haaknõela või juukseklambrit või midagigi...

Õnneks on meestel tööriistakast kaasas. Paar pitskruvi ja mõned klammerdamised ja näitlejatar näeb viisakas ning vaoshoitud välja.

Uus häda: Maarja leiab ragulka ja ei karda seda kasutada. Tekkib oht, et lavale mineku ajaks oleme kõik vähemalt ühe sinise silmaga.

 Andres mängib täna esimest korda remondimees Indrekut.

"Appi, kui palju rahvast!" pabistab juhtmeid ühendav Maarja. Vabaõhu rõõmud ja mured: kuskil haugub koer, põriseb mööda tsikkel... Äkki pole meid üldse kuulda?
"Naeravad. Järelikult kuulevad."

Aime ja Maiu on hoos.
"Jää vait! Pane suu kinni!" lõugab Maiu, kui Aime etenduse tekstiga edasi minna ei lase. Kui see ka ei aita, puristab naabrinaisele kohvi näkku. Arvab, et niimoodi teise maha jahutab? 😅

"Seitsmekümnenda etenduse lõpus tuleb Aivari asemel Anneli. Moodsad ajad!" ennustab etenduse juht. 

Dramaturg on vastu.

Lõpukummarduse ajal kantakse meie ette kogukas kingikorv. Ka autorit tänatakse, kuid kuna vilka korralduste jagamise ja huvitavate nõuannetega on keegi teine jälgi seganud, marsitakse Küllikesest mööda ja too jääb ettesirutatud käega totakalt itsitama. 😆

Viimased pakid pardal, hakkab sadama. Loodetavasti korraks ja värskenduseks. Lüganuse rahval pidu ju jätkub.

Tegelikult tahaks meie põngerjas kindlasti veel lasteväljakul hullata ja hiiglasliku palli sees hamstrit mängida, aga aeg sunnib tagant. 

Terve kodutee on aknavaade umbes selline.

Pole siis imestada, et vahepeal salongis üht-teist kolinal pingi alla veereb.
"Appi! Mis nüüd juhtus?"
"Maarjal kukkusid neerukivid ära."

Tagasiteel tutvume Purtse pruulikoja loominguga. Paremusjärjestust ei õnnestu tekitada maitsete erinevuse tõttu. Kakluseks ka ei lähe. Õlu hoiab pinged maas.
Kilbarid räägivad õlle ajaloost ja suurtest tegudest, mis selle abil korda on saadetud.

Väike sissepõige Võsule.
Silme alt ära loojangule vastu jalutab Maarja. Ja siis... otse meie suunas ja meist möödagi promeneerib... täitsa elus Tammets!!!
"MAAAAAREEEEK!" röögitakse üle tänava, aga juba ongi ta kadunud. Nagu rannakuurordi sooja suveõhtu sulnis viirastus.

Veljo peab sõbralikke läbirääkimisi pangaautomaadiga.
Leiame Maarja.

Kuskil sajab.

Kuskil ootavad härjapõlvlaste kullapajad.

Miskipärast nõuab Maarja, et kaanepildiks pandaks see.
Brutaalne.
Õnneks ei täpsustatud, kummale kaanele.