Suur osa neist, kes teavad, on ise ka seal ↴
Meie käisime eile.
Miinusena saab mainida väheseid plusskraade, aga inimene, kes on teatrisseminekut pikemalt planeerinud, käsikirja lugenud ja atlasest sõidumarsruuti uurinud, veedab ka eelnevalt prooviks paar õhtutundi kodupööningul ning mõistab teatriõhtul vatipükste ja puhvaika sisse pugeda. Seda enam, et need oleks üpris ajastutruud.
Teater algab puhvetist. Sinna on varjuinimesed eriti ilusa barista/baristinna paigutanud. Tulijad käivad juba naeratuse pärast. No ja julguse võtmiseks, et trepp nii järsk ei tunduks.
Lavakujundus on lihtsalt geniaalne. Efektne. Vaatad ja mõtled kodused särgid ja nurgad läbi. Arvatavasti sigineb peatselt mitmesse elamisse midagi taolist. Põnev. Mitmeplaaniline.
Ja siis tuleb MEIE MERIKE. Räägib võililled õitsema. Tahaks minna ja kallistada. Õnneks MEIE AIRE on tõredavõitu ja kartulitega relvastatud. Noh, esmapilgul.
MEIE VELJO on kõige tõsiseltvõetavam punkrielanik üldse. Mõistlik mees. Tühja juttu ei aja, lulli ei löö.
Hästi ruttu ununeb ära, kes kui palju meie oma on. Südamega kirjutatud ja hingega ette kantud lugu.
Isegi natuke piinlik on pärast elusast peast püsti tõusta ja kodu poole sättima hakata. Nagu koputaja või midagi.
Õnneks on meid rohkem. Elu läheb edasi.
Aga teie minge vaatama. Kui leidub veel kohti. Lubada ei julge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar