29 september 2020

1111 ehk Veel üht-teist tänastest üleelamistest

 Et mis arv see on? 

Postituste hulk siin blogis.

Aga nüüd Anija juurde.

Küllikesel ja Merikesel tekkis suur hirm Veljo pärast. 

Esiteks sellepärast, et ta pidavat ohjeldamatult tappa saama ja ei tohi enda kaitseks isegi sõna poetada!

Teiseks: kas meesterahvas märkab end muude varitsevate ohtude vastu piisavalt kaitsta!

Andsime parima. 

Isegi lavalemineku ajaks ei lubanud eest ära võtta, tal teksti nagunii polnud ja ise kogu aeg kõhuli maas.

Hea käitumise eest oli preemia ka ette nähtud:

Anijal oli kõik nii ilus ja peen.
Merike andis selleks ka oma panuse: kontrollis prügikastid üle ja pani sisu korralikult lappesse ning tähestikulisse järjekorda.
Küllike oli jätnud end etenduspaigaga kurssi viimata. Eeldas mingit ajahambast puretud hõredat sara ja toppis endale kodus kogu riidekapi sisu selga. Piibe teatri fliisi haaras kah igaks juhuks näppu. Nii see kubujuss siis uksel imestas, kuidas daamid õhtutualettides saali hõljusid.

Triinu juhatas albukad esiritta. 

"Oh, ma peaks oma juustega ikka midagi ette võtma," ägas Küllike, kaamerasilm kuklas.

"Ma olen sama asja mõelnud," nõustus Merike. "Et sa peaks..."

Rohkem nad mõtteid ei vahetanud. Vähemalt vaheajani oldi toimuvast sõnatud. Siis, seni kui Merike puhvetijärjekorras seisis, toksis Küllike kolleegidele teadet, et seda lavastust LIHTSALT PEAB vaatama tulema ja ainult kaks etendust on veel jäänud. Unustades, et üks neist on see, mille teine vaatus kohe algab ja sellele kallid töökaaslased tõenäoliselt ei jõua.

Teise vaatuse järel tuli maskid ära visata, sest need olid nutust libedad. 

Hah! Nalja teeme! Ega me ei hakanud nutma! Või vähemalt suunasime pisarad oskuslikult sallipidi dekolteesse. 

Mis seal salata, võimas elamus oli.

Meile väga meeldis.

Aitäh!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar