27 september 2020

Öö enne viimast

etendust.

Foto: T. Kaljumäe, tsenseeris K. Veede.
Juhtivtöötajail on põhjust kergemalt hingata.

Näitlejad on selleks õhtuks oma töö teinud

Foto: A. Pitk
Foto: T. Kaljumäe
Foto: T. Kaljumäe

ja lasevad end ümmardada, kummardada ning kingitustega üle valada.

Ainult Muusik musitseerib


ning Heli&Valgus helib ja valgustab. Neile armu ei anta. Ka kaunid kohvikudaamid lippavad kandikutega ringi ja ahvatlevad hõrgutisi maitsma.

Foto: T. Kaljumäe

Arlet kiidab truppi koos ja igaüht ükshaaval. Vastu saab näpuotsatäie. Peab Messingerist lisa otsima.

Üks pealtvaataja saab tagasihoidlikkusest võitu ja kirjutab koha peal Piibe teatri liikmeks astumise avalduse ära. Ükskõik, mis aastaks, ükskõik, mis ossa. Soovitavalt jõulisse ja juhtivasse.

Kui pillimees lõpuks lauda lubatakse, otsivad tantsupoisid  üldise melu sees kohta, kus makimuusikat kuulda oleks. Aga seinad kostavad läbi.

Lembit võtab naistel põlved nõrgaks teavitusega, kui palju tema tehtud lõõtspillid maksavad.

Ingrid leidis kunagi põõsast pilli ja usub, et ka tema muusiku-tähetund pole mägede taga.

Ja nii see läheb. Lõõgastutakse, heietatakse mälestusi, unistatakse paremast tulevikust ja õpitakse üksteist paremini tundma. Kuni buss neid lahutab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar