Suur osa meist teadis täpselt, kuhu minek. Või noh, vähemalt selle hetkeni, kui buss kuhugi hoovi keeras, kus seisis ainult üks auto, millest saime kohe aru, et see peab olema vale koht.
Infojuht käis lähimas kohvikus teed küsimas. Teed isegi oleks müüdud, aga kohale juhatada meid ei osanud keegi. Tütarlaps leti tagant vabandas meeldiva aktsendiga eesti keeles, et on küll kohalik, aga sellist kohta ei tea.
See teade tekitas kerge paanika, sest tulime küll ajavaruga, aga see hakkas otsides otsa saama.
Siis aga tormas too tütarlaps meile järele ja ütles, et nüüd ta saab aru küll, kuhu me tahtsime minna ja see koht on seal (osutas ta näpuga lähedal asuva puudetuka suunas). Oligi. VÄGA lähedal.
Rannu osutus rahulikuks ja külalislahkeks kohaks, kui välja arvata, et üks perenaistest oli end ise hommikul jalga pussitanud ning Maarja ja Aire said kohaliku kassipojaga kontakti loomise käigus küünistada ja hammustada. 😁
Küllike pidi hommikul tõdema, et on sellest lavastusest välja kasvanud (vähemalt kostüümidest) ja kuna valik polnud suur, valis jälle väikse.
Maarja tegi talle modellialbumi jaoks väga julma kaadri, aga selle printis dramaturg välja ja rebis võimalikult tillukesteks tükkideks.
Kuna Tiitu oli ühte teise kohta tarvis, kaubeldi kaasa kõikvõimalikke tuntud ja tundmata näitlejaid, aga sattus hõivatud nädalapäev olema. Lõpuks jäi veel Enno, kes põhimõtteliselt oli nõus, ainult et ta oli juba paar kuud varem Erkot asendama kaubeldud.
Initsiatiivikas ja hakkaja püstolnäitleja oleks küllap ka kahe rolliga hakkama saanud. Igatahes kuulsime palju selles lavastuses seni kuulmata repliike.😄
Publikut oli palju ja tuul vist soodsas suunas, sest saime etenduse lõpus hea kuuldavuse eest kiita.
Sealse külamajaga soovitame tutvust teha. On, mida uudistada. Isegi ööbima saab jääda. 👌
Järgmine esinemispäev saabub juba õige varsti ja siis oleme lausa kahes kohas korraga, nii et... hargneme. 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar