Samal ajal Nokus ehk kuidas anda nelja tunniga ca 30 natuke dramaatilist etendust

 

Hommikul vihma saatel ärgates pole absoluutselt mitte kedagi süüdistada, et end 24 tunniks metsa etendusi sai lubama antud. Õnneks see 24 tundi vähenes praktiliselt poole võrra. Aga et võistlejate koostööle ei saa kunagi kindel olla, pidime Kakerdaja ääres varakult valmis olema. Seetõttu meenus alles poolel teel eluks vajalik kook, mis pidi aitama, kui potti tulele ei jõua panna. Samal ajal kui kõikide matkade standardvarustusse kuuluvad käekott ja midagi huulepulgalaadset sai kaasa pakitud... Kook tuli küll hiljem ise kohale, aga et seda algvarustuses polnud, siis jäi tühi pann meist koju minnes täpselt sama targalt ka maha.

Sirle, Triin, Küllike mõtlesid kohale jõudes tõestada, et nad võivad telke-onne sama kiirelt püsti panna nagu skaudid. See osa selgus vähe hiljem, et etenduspaigad on kaugemal ja kui pikali peab viskama, võib ikka märjaks saada.

Kas mainida ka seda, et Maarja puude vahele tõmmatud koormakatete alla sõbralt laenatud telgi püstitas ja katteilt vett maha lükates kõik need kogunenud liitrid telgisuust sisse suunas? 😂 Pigem vist ei maini. 😜

Sellest, mis Maarjaga toimus, pidi Maarja vande all kinnitama, et vaikib. Me teised ei vandunud (tegime seda pärastpoole, täitsa teises kohas).

Aga et võistlejad tegid vähe suuremaid ringe, kui ette nähtud, oli meil aega koormakatteid üles panna, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pannkoogid hävitada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, onnid maha võtta, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, rolle jagada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa teha, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, saada teada, et Mart on nii Eesti kui teadaolevalt maailma esimene mees gaid ja gaider, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa ära Raine tehtud riis hakklihaga (jah, hakkliha ka!), vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pikutada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, kuulda alles nüüd raamatuväärilisi jutte legendaarsetest koolitöötajatest, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, tuletada oma osad meelde, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, teha staabile näidisetendus, saada etenduseks roheline tuli... ja endiselt veenduda, et võistlejad on tunni kaugusel. Ainuke asi, mida selle tunni jooksul tehtud ei saanud, oli kaasnäitleja Kerdestoni nime meelde jätmine.

Mingil hetkel kahaneb tund 15 minutiks ja käib kiire meelde tuletamine, mida tegema pidi. Võistlejad otsustavad kõik järjest tulla, seega tuleb etendust kahel laval mängida. Maarja määratakse tropiks. Mart ja Raine peavad kokku leppima, mille eest punkte anda või võtta. Gerd-Eston ja Heiki on tähelepanu endale tõmbajad, Helena ja Maria vähe suitsiidsed (Helena võib-olla mitte nii vähe 😁), Sirle, Triin, Küllike ja Mari-Leen pidutsejad ja ketšupiga mängijad. 

(Monika Ojala foto/Erna staap)

Tuleb välja, et gaidide maailmas, kellega koos punkti teeme, on tropil teine tähendus. Tropid on äärmiselt meeldivad inimesed, kes kutsuvad igasuguseid võõraid inimesi lahkelt enda suitsiidsesse punkti traumasid saama, tunnevad väga suurt huvi, kuidas neil päev möödunud on, kui palju on neil ville, mida nad rajal nii kaua teinud on, miks nad seisnud on, kuidas neile Rootsi mädakala meeldis, kuidas neile Eesti üks käidavamaid rabasid meeldis, milliste võistluste esmaabipunktis varem kohtutud on jne.

Ametlikult oleme esmaabipunkt, aga kõik võistlejad, kes selle peale õnnelikult naeratavad ja oma villis jalgu tahavad lappida lasta, saadame edasi😁 Sama ebaviisakalt valetame aeg-ajalt kostuvate püssipaukude kohta ja ajame selle vastutegevuse kraesse. Paljud on Mardi varasemate lavastustega kursis. ESÜ juhtkond on kindel, et neid ootab miinidega ülesanne, sest need paugud on vastutegevuse jaoks liiga ligidal. Paljudele meenub varasematest aastatest pommivöö ja kommikotiga jõuluvana lastelaagrisse minemas. Või see, kui punktis öeldi, et metsa läksid kaks seenelist, kes granaadi leidsid, üks neist on siin, leidke teine. Kõigi varem käinute mäludesse oli aga sööbinud töötava mootorsaega väike tüdruk ja rippuvad soolikad. Mõni pakub isegi, et seekord ajab see sama tüdruk püstoliga kedagi taga. Tropp üritab end väga tagasi hoida ja mitte öelda, et esmaabi kordamisest pole suurt abi ja et jah, see sama tüdruk on täna siin püstoliga.

Triin ja Sirle küll vehivad oma vigastustega, aga lähemal uurimisel selgub, et need on tunamullused. Küllike üritab ühele oma kooli õpilasele järeleaitamistundi anda ja saab ketšupiga vigastada. Küllikese õnneks Mari-Leen ei saa järelaitamise käigus vigastada ja saab ainult vanu haavu näidata. Kõige selle taustal on teistel hea vaikne tülitseda ja tulistada. Väga vabandame selle tüdruku ees, keda me oma punktiga vähe ehmatasime.

Avastame vahepeal, et mingi Usbeki võistkond on tulemas ja tunneme muret, kuidas nendega suhelda, kui nad mõni hetk hiljem kohale jõuavad ja täiesti puhtas eesti keeles räägivad.

Nato võistkonna tulekut on üsna kaugelt aimata. Kui muidu on vastutegevust kohati ja lühidalt kuulda, siis vahepeal tundub nagu britid oleks oma relvad ka kaasa võtnud. Heiki loodab, et see meeskond satub nende juurde ja ta väänatakse korralikult maha. Aga neid võistlejaid nähes ei tundu see väga reaalne 😁 Küllikesel ja Mari-Leenil ei tulnud meelde, kuidas inglise keeles seletada, et üks neist sai põletada ja et teisel on tegelikult ainult ketšup käel, mitte veri. Ja siis veel purjus ka olla. Nii jäi nende dialoogist alles: "Fire, ai-ai, ketšup, nämmnämm."😂

Helena tahab päeva lõpuks oma kindla plaani ellu viia ja mitte ellu jääda. Kamraadide võistkond suudab ta relva kätte saada, aga meil jäi endilgi märkamata, et ta kaks relva kotti pani.

Ka muud asjad läksid üsna plaanipäraselt, vihm jäi etenduste ajaks järele, lava oli kuiv, päris mitmetele sai maksimumpunkte jagada, päris meeldivad võistlejad ja kaasnäitlejad sattusid. Ainult meie punktimeister Marti jäi ta liigne viisakus kripeldama, tervitus: "Tere tulemast esmaabi kontrollpunkti Noku lõkkekohas. Mis te arvate, mida te kohe ravima peate hakkama?" jääb kõigil kuulmata. Kuni praeguseni.

Peaaegu 12 tundi hiljem pakkisime omad asjad ja saime oma uute, täiesti meie teatri värvides Erna särkidega koju sättida.