Sellest, mis Maarjaga toimus, pidi Maarja vande all kinnitama, et
vaikib. Me teised ei vandunud (tegime seda pärastpoole, täitsa teises
kohas).
Aga et võistlejad tegid vähe suuremaid ringe, kui ette nähtud, oli meil aega koormakatteid üles panna, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pannkoogid hävitada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, onnid maha võtta, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, rolle jagada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa teha, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, saada teada, et Mart on nii Eesti kui teadaolevalt maailma esimene mees gaid ja gaider, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, süüa ära Raine tehtud riis hakklihaga (jah, hakkliha ka!), vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, pikutada, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, kuulda alles nüüd raamatuväärilisi jutte legendaarsetest koolitöötajatest, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, tuletada oma osad meelde, vaadata, et võistlejad on tunni kaugusel, teha staabile näidisetendus, saada etenduseks roheline tuli... ja endiselt veenduda, et võistlejad on tunni kaugusel. Ainuke asi, mida selle tunni jooksul tehtud ei saanud, oli kaasnäitleja Kerdestoni nime meelde jätmine.
Mingil hetkel kahaneb tund 15 minutiks ja käib kiire meelde tuletamine, mida tegema pidi. Võistlejad otsustavad kõik järjest tulla, seega tuleb etendust kahel laval mängida. Maarja määratakse tropiks. Mart ja Raine peavad kokku leppima, mille eest punkte anda või võtta. Gerd-Eston ja Heiki on tähelepanu endale tõmbajad, Helena ja Maria vähe suitsiidsed (Helena võib-olla mitte nii vähe 😁), Sirle, Triin, Küllike ja Mari-Leen pidutsejad ja ketšupiga mängijad.
Tuleb
välja, et gaidide maailmas, kellega koos punkti teeme, on tropil teine
tähendus. Tropid on äärmiselt meeldivad inimesed, kes kutsuvad
igasuguseid võõraid inimesi lahkelt enda suitsiidsesse punkti traumasid
saama, tunnevad väga suurt huvi, kuidas neil päev möödunud on, kui palju
on neil ville, mida nad rajal nii kaua teinud on, miks nad seisnud on,
kuidas neile Rootsi mädakala meeldis, kuidas neile Eesti üks käidavamaid
rabasid meeldis, milliste võistluste esmaabipunktis varem kohtutud on
jne.
Ametlikult oleme esmaabipunkt, aga kõik võistlejad, kes selle peale õnnelikult naeratavad ja oma villis jalgu tahavad lappida lasta, saadame edasi😁 Sama ebaviisakalt valetame aeg-ajalt kostuvate püssipaukude kohta ja ajame selle vastutegevuse kraesse. Paljud on Mardi varasemate lavastustega kursis. ESÜ juhtkond on kindel, et neid ootab miinidega ülesanne, sest need paugud on vastutegevuse jaoks liiga ligidal. Paljudele meenub varasematest aastatest pommivöö ja kommikotiga jõuluvana lastelaagrisse minemas. Või see, kui punktis öeldi, et metsa läksid kaks seenelist, kes granaadi leidsid, üks neist on siin, leidke teine. Kõigi varem käinute mäludesse oli aga sööbinud töötava mootorsaega väike tüdruk ja rippuvad soolikad. Mõni pakub isegi, et seekord ajab see sama tüdruk püstoliga kedagi taga. Tropp üritab end väga tagasi hoida ja mitte öelda, et esmaabi kordamisest pole suurt abi ja et jah, see sama tüdruk on täna siin püstoliga.
Avastame vahepeal, et mingi Usbeki võistkond on tulemas ja tunneme muret, kuidas nendega suhelda, kui nad mõni hetk hiljem kohale jõuavad ja täiesti puhtas eesti keeles räägivad.
Nato võistkonna tulekut on üsna kaugelt aimata. Kui muidu on vastutegevust kohati ja lühidalt kuulda, siis vahepeal tundub nagu britid oleks oma relvad ka kaasa võtnud. Heiki loodab, et see meeskond satub nende juurde ja ta väänatakse korralikult maha. Aga neid võistlejaid nähes ei tundu see väga reaalne 😁 Küllikesel ja Mari-Leenil ei tulnud meelde, kuidas inglise keeles seletada, et üks neist sai põletada ja et teisel on tegelikult ainult ketšup käel, mitte veri. Ja siis veel purjus ka olla. Nii jäi nende dialoogist alles: "Fire, ai-ai, ketšup, nämmnämm."😂
Helena tahab päeva lõpuks oma kindla plaani ellu viia ja mitte ellu jääda. Kamraadide võistkond suudab ta relva kätte saada, aga meil jäi endilgi märkamata, et ta kaks relva kotti pani.
Ka muud asjad läksid üsna plaanipäraselt, vihm jäi etenduste ajaks järele, lava oli kuiv, päris mitmetele sai maksimumpunkte jagada, päris meeldivad võistlejad ja kaasnäitlejad sattusid. Ainult meie punktimeister Marti jäi ta liigne viisakus kripeldama, tervitus: "Tere tulemast esmaabi kontrollpunkti Noku lõkkekohas. Mis te arvate, mida te kohe ravima peate hakkama?" jääb kõigil kuulmata. Kuni praeguseni.
Peaaegu 12 tundi hiljem pakkisime omad asjad ja saime oma uute, täiesti meie teatri värvides Erna särkidega koju sättida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar