Jaanituli Peetris

Naised nii elevil, et kogunesid juba hommikul. Mõisa. Tegelikult Küllikest, Merikest ja Maarjat kohustab amet ja Aire ei saa lihtsalt kadedusest kõrvale jääda. :P

Merike kokkab. Mis tal üle jääb!
Vahepeal tuleb ta koos Maarjaga verandale, kus nad lasevad end pirakal lendpeletisel taga ajada. Peletis osutub kuldpõrnikaks.

Küllike päästab ta.

Kell kuus saabuvad mehed ja buss. Tiit on sünge kui öö. Ta on oma selja Vargamäele jätnud.

Merike üritab vihjata, et lisasirmid ei teeks paha. Lõpuks võetakse teda isegi kuulda.
Leo toriseb raamatupidajate hooletuse üle.
Erko ja Tiit tahavad poodi. Merike valetab neil suud-silmad täis.

Teeme bussiga paar ringi ümber klubi, sest hakkab vaikselt meenuma, mis maha jäi. Klambripüstol. Paberirull...

Leo käib kodus püssi järel. Räägitakse, et muidu pole mingi õige etendus...

Tiit hääletab Otsal. Näe, otsustas siiski vahepeal meiega tulla.
"Üks Peetrisse, palun!"
Varsti ta juba viriseb, et harjumatult vaikne. Keegi raamatut ei loe...

Peetri leiame. Rahvaga sama suunda hoides leiame ka lavaplatsi.

Sinna on end sisse seadnud Ah sa RAKS.
Olgu. Tuleme siis ettepoole.

Leo, Aire ja Merike teevad lavaesisesse natuke ruumi.

Rahvatantsunaised grupeeruvad.
"Raudselt nad esinevad enne meid!"
"KUS???"
"Bändi ees. Ja dekoratsioonide taga..."
"Sa oled nii õel!"
Tegelikult ei ole. Aga proovi tehakse tõepoolest seal.

Liim on. Käärid. Paber. Klammerdaja. Aken. Uks...
"Ukselink kus on?"
"See on."
"Aga isane?"

Helistame Birgitile ja esitame oma soovi. Loodetavasti sai ta aru. :D
Seniks sedamoodi.

Kell on kohe kaheksa.
"Te võiksite oma kokasaate juba ära lõpetada," ohkab Tiit naistele, kes keset lava lavašši rullivad.

Kiiret pole. Bänd alles sätib pille.
Lingi-isa leitakse üles.

"Huvitav, mida see küll võiks tähendada. Mul pole mingit lavanärvi," arutleb Enno ja uurib, mida tal täpsemalt teha tuleb.

"Kas te olete suutnud kokku leppida, kust te tulete?" huvitub Tiit.
Misasja? Loomulikult mitte! Meil on 4 varianti ja igal oma eelistaja.

Kümme minutit kaheksa läbi. Rahvast on hõredalt,

aga muudkui saabub lisa.
"Nad kindlasti lootsid, et etendus on juba läbi?" :P

Bändiproov kestab.
Et siis... Tuleb etendus või ei?

Tuleb. Enne tuleb Birgit. Ilus ja isegi mitte eriti õel. Imelik. Meile sobib. ;)

Tiit toetab selja vastu tagumist sirmi ja tunneb end helipuldis võimalikult mõnusalt.

Nii palju, kui Peetris, pole meie etenduste ajal enne naerdud. Suur osa sellest kostab küll aiataguselt batuudilt, aga abiks ikka.

"Vaata Airet! Ta ei suutnud naeru pidada ja läks ära sirmi taha."

"Polnud ju mingit šampooni kotis!" laiutab Erko laval käsi. ;)
Kangesti tahaks silmanurgast piiluda, kuidas Enno debüüt läheb. Sai küll uks irvakile jäetud, aga no ei näe!
Etendus tehtud.
Eeskava läheb edasi.

Süüdatakse lõke.

Kujunevad välja tantsupaarid. :P

Vahepeal koguneb teatrirahvas, teeb lõkke ääres püramiide ja uurib telefonist, kuidas jalgpallis seis on.

Jaaniussid puuvõras. Ilm soe ja selge.

Õigel päeval tuleb jaanilaupäeva pidada! ;) ;) ;)

Aili kolimine. 21.06.2012

Kuna endise kontori sisetrepp oli suhteliselt lahtine ja kippus jalge all kiikuma, välistreppi aga asendas vana uks, mida mööda tuli end tormijooksuga üles saada ning allaliuglemine võis lõppeda kivihunnikus, siis otsustasime salonginaised turvalisemasse kohta kolida.

Neljapäev pidi nagunii proovipäev olema.

"Kus te olete?" uurisid esimesed kohalejõudjad korralduskomiteelt.
"Võite kontori juurde sõita, kohe jõuame."

"Meie jõudsime, kus teie olete?" tuli varsti vastukõne.
Aga parki oli vahepeal uus sild kerkinud ja Erko pidi seal oma saltod ära tegema.

"Kus sa oled? Tule kontori juurde," juhatasime Airet ja kuulsime kuidas Merike kõrval endale peoga vastu otsmikku taob: "Muidugi! Kontori juurde!"

Kolijaid kogunes palju (Aili, Tiit, Romi, Leo, Erko, Merike, Maarja, Aire, Küllike), aga asju oli veel rohkem. Kõik koormasse ei mahtunud. Isegi pakiruumi mitte.

"Kes valvama jääb?" muretses Küllike teeveerde ootele jääva mööbli pärast. Ilmaaegu.

Autodesse ja Männile. Maarja liikus rattaga. Tundub, et sel päeval olid tema käigud pisut läbi mõtlemata. Oleks saanud lihtsamalt, aga nii sobis ka. ;)

2. korrus??? Katusele ei tahtnud pesa teha?
Olgu. Sõprade jaoks, mida iganes.

Merike vuristas tassimise vahele teksti. Olgu süles kast või kapp, kulp ikka kindlalt peos. Merikesel oli eile saadud osa praktiliselt peas! Igatahes paremini kui autoril. :P

Kas pärastisest proovist ka keegi kasu sai?

Tiit igatahes lasi käed jõuetult rippu: "Milleks teile lavastaja?"

Rannus. Meesteta

"Mul on 2 plaani. Esiteks: läheme võtame raha. Teiseks: käime bensukas."
"Sobib!"

Nii leplik rahvas? Vägev. (Kui nüüd välja arvata sõidu algus, mil nad turvavöö kinnitusotsaga konserve avasid ja iluprotseduure sooritasid.)

"Merike, sina loe kaarti."
"Kas me poleks pidanud otse Järva-Jaani peale keerama?"
"Ei. See pole otse. Me läheme sama teed, nagu Urvastes käies."

3 km teeremonti. Tolm nii paks, et äärepealt oleksime höövlile pasunasse sõitnud.

"Mitu kilomeetrit Põltsamaa ristini on?"
"Siin polegi seda kaarti!"
"Tahad öelda, et tõmbasime eelmine kord lehe välja? Et see tee on juba sõidetud?"
"Aa, leidsin! Enne Adaveret keerad vasakule!"
"Paremale ikka?"
"Aa. Mul on kaart valepidi ees. Paremale jah. Pärast Adaveret. Kuule, aga nüüd on nimed tagurpidi. Kas ma pean hakkama kaela väänama? Miks ei võiks olla kahesugused kaardid? Üks, kui tuled ja teine, kui lähed?"

"Mitu kilomeetrit ma pean veel Tartu maanteel sõitma?"
"Ikka pead. No ikka... mitu näpulaiust."

"Siis me peame sõitma Eskusse. Aga Eskusse ei lähe."
"Misasja???"
"Mööda sõidame. Kuni tuleb ristmik. Sealt me keerame teisele poole. Sest teine ots läheb teisele poole..."
"MERIKE!!! Me läheme praegu ja võtame Irina peale!"
"Kus ta on?"
"Tööl! Aga ta on väga hea kaardilugeja!"

"Mis kell me sõitu alustasime?"
"Nõks enne nelja. Vaatasin kella, kui bensukast sõitma hakkasin."
"Me siis ikka käisime bensiini võtmas? Mõtlesin, et ise rääkisid küll, aga..."

"Miks see rihm peab niimoodi üle kõri käima? Miks ei või olla nagu lastel, jalgade vahelt?"

"HAAAAAAA!"
"Mis nüüd?"

"SILD! Me olemegi õigel teel! Kust sa vaatasid, kuhu keerata?"
"Mäletasin. Möödunud aastast. Ja ma tahan Irinat!" :P

Auto köhib. Ei. Rögiseb. Palun, jää ellu!

Helistame amblakatele, et oleme teel. Kas just õigel.

"Õige tee. Rannu kirik paistab."
"Kust sa tead, et see Sangla kirik pole?"
"No ega täpselt ei tea küll."
"Ma muidugi ei tea, kas Sanglas üldse on kirikut."

Helistavad amblakad. Et kus me oleme. Orissaare kohe alustab.

Mismõttes? Meil on veel 12 km. Ja etenduseni 13 min. Meil on kõik täpselt välja rehkendatud.

Leiame kultuurimaja üles. See pole raske. Ambla trupp on tee peal ees. :D
Massikallistused.

Etendus. Algab. Nüüd!

Haa-haa-haa-HAA-HAA-HAAAAAA!

Iiiivar! Nii õline ja nii õnnetu! Minul hakkas küll kahju! :D

Saate aru, see keskmine on naine! Ja tavaelus väga naiselik naine! Ah, see pilt ei anna edasi  veeranditki sellest, mis laval tegelikult toimus.

Ei mäleta, et oleksin kunagi nii ümbrustunustavalt naernud. Heljeeeee! Super!

50 min söögipausi. Lõunasöögi kogust arvestades peaksin ma järgmisele söögile mõtlema umbes... juuli keskel.

Limpsin mahla. Ok, üks pirn ka. SUUR pirn. Ja paar Merikese saiakest. Ja mõned Eve viinerid... Pool pakki šokolaadiglasuuriga küpsiseid...
Sõbrad! :S

Käin ja väntsutan Ivarit-Heljet. Urvel läheb korda mind esimesena avastada...
Tuttavad ja rõõmsad näod. Ei raatsikski lahkuda.
Auto on sellega kohe nõus.
Merike punnib vastu. Mis siis ikka. Aga enne vaatame Seasaare ära.

Hoogne.
Vaene vanemateta Ane. Aga ilus ja hea. See saab väärilise tasu.
Merike? Et kui jääks?
Kussa! Parem ei hakka uurimagi. :P

Auto on tänava äärde pargitud. Eest, kallid naabrid! Homseks okas kurku!
Meie nüüd lähemeeeeeeeeeeeekrrrrakrakrakeeeeeeeeeeeeeeeeee!

Tagasitee on vaikne. Eve pildistab pilvi.

Koos Merikesega leitakse, et kaadrid said paremad, kui vaade oligi.
Merikesel on padi, aga ta ei kasuta seda. Loomulikult. Kulub ju. Kuulab hoopis kuuldemängu.

Kuidas me Tartu maantee läbitud saime? (Minu sõitude suurim hirm.) Ei tea. Vist jätsime vahele.

Politseiauto tee ääres. Eve viskab valvsa pilgu kiirusenäidikule.
Rahu.
Kui tundus midagi kahtlast, küll nad jalutavad mööda, peavad kinni ja küsivad.

Lapsehoidjatädi Aire annab valvatava Merikesele üle (või oli tibu trepile tõstetud?) ;)
("Ei olnud trepil. Toas oli ja sõi pasteedisaia," kaitseb end blogilugeja A. P.)

"Kuidagi peaks seda ikkagi klapitama," arvab Eve autost maha astudes.
"Ah, ei ole vaja! Remondikulud kolmeks ja aitab küll!" katsun suuremeelsust üles näidata. Viimasel ristmikul üritab mind vasakult rünnata üks künka varju jäänud masin. Õnneks sureb mu 10 km/h kihutav Punane Nool õigel momendil lihtsalt välja.

Kodus! Elus!

Ja nüüd pöidlad pihku, sest sõpru-tuttavaid jagub mõlemasse saabuvasse festivalipäeva.

Võõra mehega Alaveres

12. juuni. Pidime 17.30 rahvamajas kokku saama, et kola Erko kärusse tõsta.
17.26. Tundub, et Kalev ei kiirusta kuhugi. Miks peakski? Erko pole veel töölt tulnud.
17.29. Naabrinaine teab öelda, et varsti saabuvad. Olla juba Vetlas.
Teel kohtame paar korda Erkot. Vist. Mingi hall tuul meist vahepeal mööda puhub.
Kell on pool läbi. Parklas kohtume Aire, Merikese, Maarja ja Tiiduga, kes kõik on end lavastaja autosse pakkinud ja stardivad.
Rahvamaja taga, kolahunniku kõrval, konutab Leo.
Kuueks on koorem peal. Koormategemise juurde käivad tihedad telefonikõned:

"Kas minu riided võtsite?"
"Võtsime."
"Piletid?"
"Olemas."
***
"Kas sul pott on?"
"On."
***
"Kartulid võtsid?"
"Jah."
***
"Olete juba kohal?"
"Kohe jõuame."

Viimasel hetkel enne ärasõitu märgatakse, et redel seisab alles rõõmsasti seina ääres.
Peale.

"Kuidas me kultuurimaja üles leiame?"
"Tiidu auto seisab seal ees."

Seisabki. Aire viipleb ja grimmassitab innukalt. Muhvigi ei saa aru. Lõpuks rehmab käega. Tiit ajab auto eest.

Lava on hubane. Pisike, Värvid sobivad meile hästi. Ainult uks on harjumatus kohas. Ja klaver jääb meile "õue". Miks ka mitte? Kultuursed inimesed.

Merike ja Aire teevad põsed punaseks.

Erko longib muretult ringi. Naudib õhtut. Rahvas koguneb. Kenasti. Lisapingid ja puha. Paaril inimesel tekkis väike arusaamatus. Otsisid kuulutusel viidatud rahvamaja. Aga juhatatud ukse kohal seisis silt: KLUBI.
Erko võiks nüüd nautimise lõpetada. Ei? Kus ta üldse on?

Erko leitud. Etendus algab.
"Miks ma teadsin, et kell kaheksa?" kergitab Erko kulmu. "Ma jalutasin veel poodi..."

Mõnus on mängida. Suurepärane akustika. Naeruhimuline rahvas. Ja Merike on hoos.
Aire teatab lavalt, et paari päevaga on juba pesu kuiv. Meie kihistame. Nojah. Kõige päikselisem ilm just pole. :D
Erko ütles: "Pettunud"?
ERKO ÜTLES: "PETTUNUD"!!!
JEEEEEEEEEEEEE! :P

Teisipäeva õhtu on teatritegemiseks väga hea valik!
_ _ _

Kodus täiendame oma baarikappi. Lillede jagamine ja põgus suhtlus. Seda, milliseks reedene õhtu kujuneb, me siis veel ei tea. Varsti selgub. ;)

Aravete vabatahtlik tuletõrje 100

2. juunil Aravete Kangrumäel.

Et mida meie seal tegime? Kõigepealt kogunesime.

Eve leidis kuulsusi, kellega koos end pildistada lasta.

Mairo Küllikesele: "Ma olen teid enne ka näinud. Te olete päris kuulus." :P

Trupist olid kohal Merike, Aire, Küllike ja Erko. + fännid.

"Kuhu te nii kauaks jäite? Vaatasime, et juba ammu sõitsite mööda, aga ei tule ega tule. Et selle ajaga peaks isegi Küllike kohale jõudma."
"Me käisime poes."
"Ääh! pood oli lahti või? Miks te ei öelnud, et poodi lähete?"
Näänänännännää!

Järva-Jaani puhkpillurid mängivad. Läheks tantsima, aga partnerit pole. Merike peaaegu on nõus tulema.
Tantsutüdrukud. Kakerdajad. Lõke.

"Kuidas selle särgi tegemisega siis jääb?"
"Mis värvi?"
"Roheline?"
"Olgu."
"Nii lihtsalt käibki? Võib ju mingit muud värvi ka. Helelilla näiteks?"

Aire ja Merike käivad tantsimas.
"Meil tuli hea värviidee: virsik."
"Mis te siin arutate?"
"Erko, me teeme näitekale särgid. Roosad." Erko näole tardub kramplik naeratus. :P

"Mida me särgi peale trükime?"
"Logo ja nimi võiks olla."
"Mina tahan telefoninumbrit ka!"
"Tegelikult, mingi nr võiks olla küll."
"Näiteks üle rinna: 80D."

Piduliste seas jäid silma mõned endised näiteringlased.

Maltis. Tuletantsijad. Toome.

Kell juba märkamatult üks läbi. Võis hakata koju kogunema... :P

Lastekaitsepäeva puudutamata ;)