"Sobib!"
Nii leplik rahvas? Vägev. (Kui nüüd välja arvata sõidu algus, mil nad turvavöö kinnitusotsaga konserve avasid ja iluprotseduure sooritasid.)
"Merike, sina loe kaarti."
"Kas me poleks pidanud otse Järva-Jaani peale keerama?"
"Ei. See pole otse. Me läheme sama teed, nagu Urvastes käies."
3 km teeremonti. Tolm nii paks, et äärepealt oleksime höövlile pasunasse sõitnud.
"Mitu kilomeetrit Põltsamaa ristini on?"
"Siin polegi seda kaarti!"
"Tahad öelda, et tõmbasime eelmine kord lehe välja? Et see tee on juba sõidetud?"
"Aa, leidsin! Enne Adaveret keerad vasakule!"
"Paremale ikka?"
"Aa. Mul on kaart valepidi ees. Paremale jah. Pärast Adaveret. Kuule, aga nüüd on nimed tagurpidi. Kas ma pean hakkama kaela väänama? Miks ei võiks olla kahesugused kaardid? Üks, kui tuled ja teine, kui lähed?"
"Mitu kilomeetrit ma pean veel Tartu maanteel sõitma?"
"Ikka pead. No ikka... mitu näpulaiust."
"Siis me peame sõitma Eskusse. Aga Eskusse ei lähe."
"Misasja???"
"Mööda sõidame. Kuni tuleb ristmik. Sealt me keerame teisele poole. Sest teine ots läheb teisele poole..."
"MERIKE!!! Me läheme praegu ja võtame Irina peale!"
"Kus ta on?"
"Tööl! Aga ta on väga hea kaardilugeja!"
"Mis kell me sõitu alustasime?"
"Nõks enne nelja. Vaatasin kella, kui bensukast sõitma hakkasin."
"Me siis ikka käisime bensiini võtmas? Mõtlesin, et ise rääkisid küll, aga..."
"HAAAAAAA!"
"Mis nüüd?"
"Mäletasin. Möödunud aastast. Ja ma tahan Irinat!" :P
Auto köhib. Ei. Rögiseb. Palun, jää ellu!
Helistame amblakatele, et oleme teel. Kas just õigel.
"Õige tee. Rannu kirik paistab."
"Kust sa tead, et see Sangla kirik pole?"
"No ega täpselt ei tea küll."
"Ma muidugi ei tea, kas Sanglas üldse on kirikut."
Helistavad amblakad. Et kus me oleme. Orissaare kohe alustab.
Mismõttes? Meil on veel 12 km. Ja etenduseni 13 min. Meil on kõik täpselt välja rehkendatud.
Leiame kultuurimaja üles. See pole raske. Ambla trupp on tee peal ees. :D
Massikallistused.
Haa-haa-haa-HAA-HAA-HAAAAAA!
 |
| Iiiivar! Nii õline ja nii õnnetu! Minul hakkas küll kahju! :D |
 |
| Saate aru, see keskmine on naine! Ja tavaelus väga naiselik naine! Ah, see pilt ei anna edasi veeranditki sellest, mis laval tegelikult toimus. |
50 min söögipausi. Lõunasöögi kogust arvestades peaksin ma järgmisele söögile mõtlema umbes... juuli keskel.
Limpsin mahla. Ok, üks pirn ka. SUUR pirn. Ja paar Merikese saiakest. Ja mõned Eve viinerid... Pool pakki šokolaadiglasuuriga küpsiseid...
Sõbrad! :S
Käin ja väntsutan Ivarit-Heljet. Urvel läheb korda mind esimesena avastada...
Tuttavad ja rõõmsad näod. Ei raatsikski lahkuda.
Auto on sellega kohe nõus.
Merike punnib vastu. Mis siis ikka. Aga enne vaatame Seasaare ära.
Hoogne.
Vaene vanemateta Ane. Aga ilus ja hea. See saab väärilise tasu.
Merike? Et kui jääks?
Kussa! Parem ei hakka uurimagi. :P
Auto on tänava äärde pargitud. Eest, kallid naabrid! Homseks okas kurku!
Meie nüüd lähemeeeeeeeeeeeekrrrrakrakrakeeeeeeeeeeeeeeeeee!
Tagasitee on vaikne. Eve pildistab pilvi.
Merikesel on padi, aga ta ei kasuta seda. Loomulikult. Kulub ju. Kuulab hoopis kuuldemängu.
Kuidas me Tartu maantee läbitud saime? (Minu sõitude suurim hirm.) Ei tea. Vist jätsime vahele.
Politseiauto tee ääres. Eve viskab valvsa pilgu kiirusenäidikule.
Rahu.
Kui tundus midagi kahtlast, küll nad jalutavad mööda, peavad kinni ja küsivad.
Lapsehoidjatädi Aire annab valvatava Merikesele üle (või oli tibu trepile tõstetud?) ;)
("Ei olnud trepil. Toas oli ja sõi pasteedisaia," kaitseb end blogilugeja A. P.)
"Kuidagi peaks seda ikkagi klapitama," arvab Eve autost maha astudes.
"Ah, ei ole vaja! Remondikulud kolmeks ja aitab küll!" katsun suuremeelsust üles näidata. Viimasel ristmikul üritab mind vasakult rünnata üks künka varju jäänud masin. Õnneks sureb mu 10 km/h kihutav Punane Nool õigel momendil lihtsalt välja.
Kodus! Elus!
Ja nüüd pöidlad pihku, sest sõpru-tuttavaid jagub mõlemasse saabuvasse festivalipäeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar